Le gigot d'agneau. Mind hämmastab nõnda, kuidas mõned sõnad jäävad mõtetesse kinni, kas või paariks tunniks, et siis ühe silmnähtavalt pisikese organi tahasoppi vajuda, pimedusse (kas ajus on pime või põleb tuli?). Need sõnad ei pea ilmtingimata lahendama eksistentsiaalseid mõistatusi või andma mingit ihaldatud tunnet edasi, vaid võivad lihtsalt hulkuda mõtetes need loetud minutid ja ehk kunagi hiljem muigama panna. Le gigot d'agneau. Lambajalg. Kuidas isegi see lihtne prantsuse keele õpikust mingil imelikul põhjusel silma jäänud, sealt edasi pähe rännanud sõnapaar võib tekitada sensatsiooni ja kujutlusvõime, mis nii läbiimbunud kõigest muust ja teiste muust - väike küla kusagil tähtede all, ammukadunud aegadest kellegi lapsepõlv, mis lõhnab küpsete avastuste ja vabaduse ja soojade talveõhtute ja külmade suvevihmade järgi.
Nõnda hea on olla, kui süles istub raamat, kaks, kolm, ja sõnad haaravad mu, seekord kellegi hingekehastus, mitte kehapaljastus. Voodil võib oma koha leida ka sõnaraamat, sest päris osav ma veel mõtete dešifreerimisel pole. Ajataju kaob, "kohe varsti lõpetan" muutub realistlikumaks "kunagi millalgi loobun". Ma ei uinu, kui mul on a) mõtetes midagi teha b) füüsiliselt midagi teha. Tegevust peab ju olema. Inspiratsioon kuulub sinna alla, kuigi ma ei oska seda veel päris hästi selgitada nende samade olevustega, mis on mind viimasel ajal nii palju haaranud, mis mind on loonud, mille võim on nii suur, kohati suurem kui füüsisel, miski, mille sisse saab alati põgeneda ja rännata. Sõnad. Aga veel ei saa ma neid täies kindluses usaldada, ega ka inspiratsiooni, sest püsib hirm, et nemad on ka kõigest minu leiutis, üks minu kinnismõtetest, kuni nad mu reedavad.

Üks samm oleks nagu läbitud, reedene eksam läks nii, nagu tahetud sai. Tulemus, mitte protsess. Protsess erineb alati, see ettearvamatu sõber või vahel vaenlane.

Vähem kui kolme nädala pärast, tunninärija, olen kodus.