Igal aastal puurib meelt ja vallutab südame üks tunne, mis ei kao. Olgu parasjagu hilisnovember või varajane detsember, tuleb ta, just siis kui oled selle ootamise juba unustanud ja vaikselt pimedusse kadumas. Ja sellest samast pimedust kerkib üles talvetunne, raagus puude tagant hiilib vaikselt välja soojus, mis peagi suriseb terves kehas. Täna, kui me Aliciaga jalutasime üles meie uue kodu poole meie kõrvalisel tänaval, kus asetsevad vaid suured aiad ja hubased majad, tuli ta taas. Külmus näpistas pisut, me olime just paar hubast tundi veetnud linna kõige armsamas kohvikus kakao ja vahukommide seltsis ning kõnelesime parasjagu taskutest ning nende kasulikkusest, kuidas nad talletavad pealtnäha triviaalseid mälestusi, mis tegelikult lähevad sügavamale. Võtsin demonstreerimiseks oma taskusisu välja ning leidsime Annekese šokolaadiümbrise, mis aitas mul õhtuses Liverpoolis käpikute kaotusega kaasnenud kurbusest üle saada; WH Smithi tšeki, millega meenus vahvalt spontaanne vestlus kassapidajaga minust ja Eestist ja elust; Tate Liverpoolist kaasahaaratud lendlehe, mis on täis plaane ja tulevasi mälestusi; ühe mängueesli saba kontuur, mille ma sain Halloweeni peolt kaasa; WC paberi rulli, süüdlaseks samuti Halloween, "muuda üks inimene (meie puhul Erica) muumiaks" mäng. Ja selle kõneluse varjus oligi ta meie kõrvale hiilinud, see kauaoodatud tunne, valmis ründama, vastuväiteid polnud. Raagus puud, mõned tumedad lehed veel alles, olid tunnistajaks meie õnnele, nii lihtsale õnnele, mis unustab kõik laulvad teesklejad/jõuluvanad poodides, metsadest rebitud kuused, odavad ja nukrust täis nikerdused, mis kõigest kinnitavad meie vaikset hääbumist. Taevast hakkas sadama kujutletavaid valgest šokolaadist lumehelbeid ja meie põski paitas siiras rahu, siin, nende mägede vahel, vaikses muusikas. Nagu ma oleks ma taas kõige alguses, ootusärevil, valmis sukelduma lumekuhja. Ainult et nüüd ei kerki ilusatel hetkedel esile mälestused ja seosed ainult kodust, vaid ka viimast kolme kuud tõestavad hetked ja nopped.

Eilsel aktusel oli mul pisut teine postitsioon, justkui oleksin ma korraks astunud välja pildist ja seda kusagil muuseumis jälginud. Või vahest oli vastupidi, mina olin maal ja peaaegu kõik ülejäänud vaatajad, ei tea enam, kuidas vahet teha. Lugesime Sampada, Charlotte'i, Alicia ja Tinaga ette pisikesi lõike meie elust koolis. Mis hirmu ära kaotas, oli see, kui erinevad meie tekstid olid, kuidas meie nägemused olid sarnased, kuid väljendus teistsugune, tähelepanekud hoopis teistsuguses tähtsuse järjekorras. Fragmendid ühinesid tervikuks.

On one beautiful May Day, I went home, which is located in Estonia i.e a small country in northern Europe, and found out that in a matter of months my life is going to change completely and a new life, a new adventure is waiting for me in Wales, more precisely Ruthin, thanks to some assessment tests and a scholarship. So, on one beautiful September day, I jumped on a plane and flew here. In order to.. do what? Well, so far I have studied and learnt with such freedom unthinkable in my old school, noticed little things such as an eternal love for Tesco and big things such as an undying love for sheep, joddled along to some tunes in the school choir, laughed, met people who differ so greatly from each other but who all share the same kindness of heart, made clear that Estonians speak Estonian not Russian, joined St John's Ambulance and written this list. Life remains fairly beautiful, even on this cold November day.

Päevad vähenevad, ootus suureneb. Peatselt saab seda tunnet ka kodus tunda.