Põhjamaised puud oma klorofüllist tühjaks imetud lehtedega segamini palmidega. Itaalia motiivid Walesi mägede vahel. Buddha. Jaapani aed kohalikus võlumetsas. Eile olin ma mitmes riigis korraga. Peaasjalikult Portmeirioni looja riigis, tema fantaasiavilja sees, astudes ja istudes ja nautides viimaks ometi vaikust, mis tihti oli palistatud lastenaeru, linnulaulu ja ühel hetkel ka prantsuse keelega. Ja viimaks ka minu oma dimensioon, koht, kuhu minu süda kuulub, kus minu sammud on kõige rohkem märke jätnud. Minu loodud seosed, minu valikud..
Aastal 1925 otsustas üks arhitekt, Sir Clough William Ellis, ehitada küla, mis mingilgi määral kannaks Vahemere-äärsete külade meeleolu. Ta pühendas oma elu ilule, "that strange necessity" tema oma sõnul. Ta kogus fragmente juba unustatud ehitistest ja lõi ise. Ehitas oma maailma, värvilise, veidike absurdse, segase, kauni, mitmekülgse. Koha, mis hõõgub siirusest ja headusest ja mingist imelikust rahust.
Vahepeal unustasin ma seal ära hirmu. See oli imelik tunne ja kui mulle see taas meelde tuli, naeratasin ja unustasin taaskord karta. Nii mitmeid kordi. Puudus selline hirm, nagu on õhtuti linnatänavatel jalutades, kui iga majanurga taga luurab potentsiaalne oht (või miinus t?) ja samal ajal kutsub see salastatud ja mõistatus imetlema ning hingama sisse pimeduse õhku. Ei, sügaval metsa sees üksi jalutades kadus kartus, kuni üks orav selle tagasi tõi. Miks oleme me loodud kartma pisikesi asju, suunama oma tähelepanu sellele, mis võib hiljem osutuda meie päästjaks, ning jätma märkamata tõelise ohu? Karumõmin põõsa seest, ojavulin, minu kujutlusvõime projektsioonid, mis ei lasknud mind lahti enne, kui jõudsin tagasi omasuguste juurde. Inimeste juurde.
Ma jõudsin ka järeldusele, miks ma eelistan mitte piltidel olla. Sest tegelikult on ju võimalik kinnitada oma kohalolekut mitmel meetodil, mitte ainult visuaalselt. Ma eelistan sõnu, neid tähtedest ja adumisest koosnevaid relvi, mida on nii kerge manipuleerida, millega on kerge manipuleerida. Ma võin ilustada, ma võin luua iseenda atmosfääri, iseenda tõe. Nad on minu hinge peegeldus, minu oma värvides, samal ajal kui foto on lihtsalt ühe hetke tabamine, standartsetes toonides, kõigi jaoks sama. Või vahest siiski mitte? Vahel tahaks hirmsasti teise elusolendi nahka pugeda ja näha, kas tema jaoks on kõik sama. Kindlasti mitte, vastandid ja vasturääkivused.

Kõik tahavad, et neid mäletataks. John loves John 1997.