Tänasel aktusel räägiti meile enesedistsipliinist. Loeti ette paar väidet, mis pidid meid mõtlema panema, kas meie oleme piisavalt distsiplineeritud, kammitsetud, manitsetud ja seda eelkõige iseenda poolt. Ja mul ei jäänud muud üle kui tõdeda, et ma olen siin päris palju oma vaoshoitud piirangutest kaotanud. Ja samas on need tekkinud muudes kohtades, teistes aspektides. Kõik see viis selleni, et ma kirjutasin endale uue päevaplaani, aga juba praegu rikun ma seda veidi. Põhjuseks mu pidevad sisemised dilemmad ja vastuolud. Iga päev ei saa, ei tohigi olla ju samasugune, nii et kuidas ma saan seda järgida lõpmatult, lõpmatult, lõputult. Või vahest lihtsalt kaks aastat. Aga teisalt - ma võin ju oma piirangute sees lubada endale naudingut või nautida seda, mis juba selles plaanis kirjas. Palju lugemist, kordamist ja õppimist. Vähem mõttetut ringitõttamist. Vabade tundide ajal tukkumist. Äratuskella edasilükkamist. Esimese ärkveloldud tunni jooksul zombina teatamist, et täna pole mu päev. Haaran taas ohjad enda kätte. Mitte et ma päris hästi teaks, mida see tähendab. Aga vahest vähendab see deklaratsioon segadust, millest annab tunnistust ka raamatute hulk, mis mu toas lihtsalt vedeleb, sest ma ei oska enam ühte raamatut lugeda. Selle asemel loen ma natuke siit ja natuke sealt ja lõpuks ei leia ma ennastki üles.
Eile sain oma hinded teada. Kõige meeldivam selle paberilehel, mille peal ilutses suurelt sõna "Ratings", oli kastike õpetajate kommentaaridega. Minule, ainult minule. Mitte enam need üldised sõnad, et jah, teie klass on kõige parem koolis, nii vahva, aga ärge puuduge nii palju, eks, ja olge veidi aktiivsemad. Ei, siin on lähenemine individuaalne. Focusing on the individual, eksole. Kollektiivsuse puudumine on vahest veidi kurb, kuid ma usun, et pikemas perspektiivis on teistsugune lähenemine parem. Ja sixth form'i õigused kehtivad ju ikka kõigile meist! Natuke nagu gümnaasiumgi, kuigi vähem on suhtumist, et "mina olen nüüd suur ja tean kõike kõige paremini". Väikese kooli asi ehk. Ja järsku olen mina lihtsalt oma üldistuses julm. Teooriat on kerge kirja panna, tegutseda vastavalt sellele, mis kirjutad, on keerulisem.
Ma igatsen jalutada pikalt ja hoolimata sellest, mis kell ma tagasi pean olema. Rääkida ilma selleta, et inimesed mulle sõnu suhu paneksid, mõistmisega, et vahest ma lihtsalt kaalun, ei soovi pillata sõnu mõtlemata neid läbi. Kirjutada nii, et iga väiksemgi tunne saaks osavalt väljendatud, aga samas mitte liiga läbinähtavalt, aga samas mitte liialt paljude tehislike sümbolitega, aga samas jääda endaks, aga samas...

"One on one, he has a crisp and effortless conversational style; his answers are thoughtful, but you rarely glimpse the thought process itself, the internal calibrations that every politician is constantly making. The only outward sign that Obama is labouring over his formulations is the way he will often elongate the word "and" for several seconds, a processing hitch that enables him to preview in his own head what he is about to tell you."
Obama: Face to face with white America, Matt Boi, The Independent, 21.10.2008

See on see, mida ma teen, kui ma oma reegleid ei riku, vaid nende ääremaadel vaikselt ja rutuga kiigun. Ja aeg-ajalt leiab ka sealt sobivaid sõnumeid. Tuleb vaid osata kohandada ja omastada.


Ma olen hetkeks kaitsepositsioonil. Unustatud lihtmälestuste maalt saabub mu reaalsusesse taas üks heli. Nii ammu pole ma kuulnud seda vibratsiooni, mis tekib, kui punane, ajast kriimustatud, surmahaigustest lehkav elukas, puulaual ringiratast keerleb. Hääletult, ainuüksi tema liikumine ajab südame kiiremini verd pumpama ja mõtted peas keerlema. Kes on selle vaikuse lõhkumise taga? Tundmatu number, mõtlen mõned sekundid, alati on võimalus, et helistaja loobub enne, kui mina otsusele jõuan. Selles hirmus võtan kõne vastu ja ütlen väriseval häälel "hello". Järsku peaks "tere" ütlema? Mina ka ei tea enam. Eksisin, järgneb emakeel. Vahepeal on pimedaks läinud. Ma siiralt armastan neid pimedaid öid ja ma veelgi siiramalt kahetsen, et ma pean loobuma nendest hilissügisõhtutest täis emotsioone, inimesi ja kunsti, mida ma eelmisel aastal nii väga enda lähedal hoidsin. Sai ta mu aktsendist aru? Mina ka enam ei tea. Mul pole õrna aimugi, milline see inimene teiselpool (magneti)merd olla võib, aga hääl oli ilus. Selle situatsiooni situatsiooniline sürreaalsus paneb mu pea keerlema ja hinge rõõmu tundma. Kurbus on nagu veidike lahendatud, mind on meeles peetud, ma olen endiselt olemas ka mujal kui siin. Paberite peal, nimekirjades, käsivartel.

Naeratused on nii õrnad, nii ajutised, nii hääbuvad - isegi soojas valguses, roosade pilvede taustal, kodulõhnas. Aga teate mis? Nad unustavad kiiresti oma pettumuse.