Ma olen veel alles. Natuke rohkemgi kui enne ehk. See nädal on möödunud kiirelt, ma ei pane enam tähelegi, kuidas ühest päevast saab järgmine, kuidas ma silmad sulgen ja järgmisesse hommikusse kandun. Killud jäävad meelde. Kui harvadel juhtudel saan öösel pimedust ja vaikust nautides minna aknani ja välja vaadata, siis näen ma taas oma kalleid mägesid. Ja mulle meeldib mõelda, et kodu on kõigest nende mägede taga, käeulatuses ja nii lähedal, aga samas kaugel. Pean plaani varsti nende mägede tippi jõuda.
Täna on kusjuures Eesti päev. See tuli mulle üllatusena, kui Katriin Eestimaalt mulle seda teatas. President Ilves viibib samal mullal kus minagi ja ma tunnen, nagu kodu oleks minuni tulnud, mitte vastupidi. Lendas mäe tagant korraks välja. Päris uhke tunne on. Võtan varsti oma öölaulupeol maad ja ilma ja head näinud Eesti lipu ja lähen seda lehvitama elutuppa. Homme aga laulan Walesi (walesi keeles!) ja Briti hümne. Nagu mitu identiteeti oleks. Riigisümbolite omaks võtmine tähendab minu jaoks sammu edasi ja see on enam kui positiivne. Aga selle tähendus! Jah, nõnda.
Kui juba päevade loetlemiseks läks ja põgusale kirjeldusele on samuti luba antud, minu enda poolt, nagu ikka, siis eile olid katsed kooli muusikali. Ühes Vietnami tüdrukuga nimega Trang, kes nii lahkelt lubas laulda poisi osa ja mulle andis voli laulda tüdruku ridu( kuigi mu enda moodi ja palju madalamalt, kui noot ette näis), harjutasime öösel ja hommikul nii palju, et lõpuks pidin lürpima Merilini ja Marise poolt kaasa antud rammumett, et häälepaelad veidigi maha rahustada. Aga kui katsed algasid, oli kõik juba hea ja muretsemine unustatud. Siin on üldse lihtne oma hirmud hetkeks unustada. Ja siis me laulsime. Pilkude vahetus, vahest ekslik, taaskord, olen harjunud juba valesti tõlgendama. Ma ei tea, mis sellest tuleb, aga eks ma varsti saan teada. Peaasi et elu oleks huvitav, eksole? Mulle meeldib nii mõelda, isegi kui ma kõigest baaridaami mängima pean. Kergemaks läheb ja kõik tulevikuplaanid hakkavad kuidagi ühinema ja ühinduma, mõistatusetükid lendlevad tasapisi oma kohale. Aga kunagi mitte päris, sest siis poleks elu enam elu.
Vahepeal kaotasin eesmärgi, aga nüüd tuli see tagasi ja töötama tuleb hakata. Aga mõte sellest ei hirmuta mind, sest üha enam naudin ma uusi teadmisi ja tunnet, et ma hakkan rohkem oskama. Kas tõesti on võimalik lahti saada sellest ebakindlusest, mis mind kaua piinanud on? Mitte täielikult, aga mingil määral. Või kasvan ma lihtsalt suureks. Karta pole vaja, sest sisse jääb siis mänglema ja hõljuma üks pisike tüdruk. Lihtsalt suuremate mõtetega, plaanidega unistuseks reaalsuseks muuta.

Elu veereb, rullub, avaneb, lendleb, tolmleb, ulatab käe. Kirjandus on mu uus ja ammune armastus. Keeled lähevad sassi, kuigi ma üritan neid suletud uste taga hoida, et nad kokku ei puutuks. Ja tulevik, see lehvitab kõikjalt. Nagu ma jookseks rongiperroonil sellele järele, et haarata ta käest kinni, kuniks veel saab. Mul on väledad jalad.

Kerge maitse mu lemmikainest. Aitäh, Grace Nichols.