Pärast nelja nädalat muutub ajaarvamine võimatuks. Õigemini ei pööra sellele enam tähelepanu, nii palju muud on mõtetes kui kuupäev. Ma tean, et on 7.oktoober ainult sellele, et ma seda minut tagasi kontrollisin ja kuna täna oli viktoriiniõhtu, kus meil läks võrdlemisi halvasti, tänan väga, sest me ei tea Briti sportlasi ja lastesaateid. Ja suvalisi ja humoorikaid vastuseid ei tulnud ka meelde, kahju. Ma arvan, et ajataju kadumine on tingitud sellest, et ma olen juba harjunud Suurbritannias olema. Vaikselt on turistitunne juba kadumas.
Istusin rahulikult common room'is, kuni sisse tuli mu toakaaslane (peaks hakkama teda ta nime järgi kutsuma, liiga anonüümne ja võõras pilt tekib tast vastasel korral) ja küsis, kas mul niimoodi igav ei ole, niimoodi üksinduses mõtiskledes. Lihtsade sõnadega, aga mõte oli selline. Oleksin tahtnud vastata, et sellised üksinduse hetked kusagil mujal ongi mulle ainsana jäänud. Mitte et temaga oleks halb elada, aga lihtsalt vahel tahab inimene olla endaga, ainult endaga. Ja kui ennast kusagil seltskonnas sulgeda ja enese sisse sukelduda, et lihtsalt mõelda ja nautida, siis jääb ju maha külm mulje ja seda me ju ei taha. Täna kerkis taas üles ruumivahetuse teema, kuna jõulude paiku tuleb Wynne House'i uus tüdruk. Nii et mul on jälle valik, tuba number 13 või juba armsaks saanud kauneid hommikusi hetki pakkuv "üheksa". Õhtuid ka, aga nüüd on tavaliselt kardinad ees, nii et see on ka natuke kadunud. Pisiasjad on need, millele ma oma energiat kipun kulutama.
Üldiselt on meeldiv, kaasa arvates hetked, mil mul tuleb kodu meelde. Mitte väljaarvates, nagu ma algselt tahtsin kirjutada, vaid tegelikult on ka need osake elust siin. Lihtsalt mõned igapäevategevused ja tavalised laused meenutavad erinevaid kohti, inimesi ja sündmusi minevikust, olles olnud tavaliselt mitte väga kandva tähendusega. Aga siin, omamoodi nad kannavad mind edasi.
Täna oli üks huvitav kokkusattumus. Ma igatsesin oma punast kitarri ja kui ma vabade tundide ajal panka kinnitama läksin, et ma ei ole Suurbritannias sooviga raha pesta ja et ma tõepoolest resideerun nüüd siin, otsustasin ühest suurest igasugust kilakola täis ruumist läbi põigata (inglisekeelne vaste "attic sale") ja seal ta oli, täiesti juhuslikult, justkui saatuse poolt sinna puidust lauale asetatud - kitarr! Hinnaks uskumatud 7 naela ja 50 penni, pisike, armas ja kollakaspruun, nagu vanad kitarrid ikka on. Nüüd lebab ta minu kõrval diivanil ja aitab mul harjutada, kuni ma taas kohtun oma punase iludusega. Kõik paluvad mul midagi mängida, aga läheb veel aega, kuni ma nende soovidega nõustun, pealegi on ta praegu kohutavalt häälest ära. Aga aura, mis tast hoovab välja, on hea.

Uneaeg. Ei tea, kas ma muutun lähedasemaks või kaugemaks. Mõlemat ehk?