Inspireerituna eilsest Alton Towersi külastuskäigust, mõtlesin, et peaks pisikese kokkuvõtte tegema. Järgmiste kordade nimel või vahest siis, kui otsustan, kas tasub või mitte. Mingil määral mõistsin taoliste kohtade fenomeni ja miks nad nii paljusid köidavad. Kerge on unustada kõik ning lihtsalt minna täielikult kaasa. Halb või hea? Ei saa vist nii enam lahterdada.

• varu vähemalt kaks päeva peaparanduseks (nii füüsiliselt kui vaimselt)
• meelesta end juba enne sisenemist, loe luulet, düstoopilisi romaane, kuula rahustavat muusikat - seda sealt ei leia
• sisenemisel ära kaota pead
• unusta hetkekski oma väärikus, oma pindmine loomus, ja lase oma sisemine metsikus vabaks
• jookse, mäsle, tee seda, mida mujal ei teeks
• naerata
• hoia kõvasti kinni ja ära vaata alla, isegi, kui tunned, et lendad kohe kaugele kosmosesse või langed sügavale hingepõhja
• kummitusatraktsioonil vaata moonutatud teenrile silma sisse ja esita väljakutse
• korruta endale, et nad ei haki sind tükkideks, nad ei haki sind tükkideks, nad ei..
  
• naudi loodust ja ümbritsevat ilu, hinga sisse puhast õhku ja kuulata karjumisvabu loodushääli
• kui tahad järgmist atraktsiooni leida, otsi karjeid
• ära lase end heidutada faktist, et kauni, madala karjumise asemel pääseb su huulilt valla kile kriiskamine.. jätka
• oma ainukese raha eest osta šokolaadi
• väljumisel kuula head muusikat, loe märgikeelset kirjandust ja artikleid headest inimestest
• unusta korrupeerumine, tee linnuke elamuste nimistusse
• heida magama varakult ning hommikul on lihtsalt meeles üks imelik päev