Olles siin kaugel-kaugel Walesis, võrdlemisi pisikeses kohas, ei ootaks eriti, et leiad Eestiga seotud asju või veel vähem - eestlasi. Ometi on kahe päeva jooksul kaks pisikest, kuid minu jaoks siiski märkimisväärset kokkusattumust aset leidnud.
Nimelt sain ma paar päeva tagasi teada, et algkoolis (võiks ka nimetada lasteaiaks, sest lapsed hakkavad seal sageli juba 3-aastaselt käima) on üks pisike nelja-aastane poiss nimega Georg, kes juhtub olema eestlane. Mu rõõm seda kuuldes oli ilmatu suur, sest vaikselt tunnen ma, kuidas mu suhtlemisoskus hääbub, ja seega otsustasin ma minna eilehommikusel vahetunnil Georgiga rääkima. Niisiis, astusin ma algkooli värvilisse ja rõõmsasse paleesse sisse ja ootasin, kuni onu politseinik oli lõpetanud lastega rääkimise. Seejärel võttis mind vastu üks algkooliõpetaja ja palus ühel ääretult armsal väiksel poisil jääda sinna, et ta saaks oma rahvuskaaslasega vestelda. Istusin maha ühele tillukesele rohelisele toolile, samal ajal pidevalt mõttes korrutades, et see ei murdu mu raskuse all, see ei murdu mu raskuse all. Kui õpetaja oli seal, rääkisime rohkem inglise keeles, vahepeal aga natuke eesti keeles ka. Eks natuke hirmuäratav oli ka, tuleb üks suur tüdruk keskkoolist ja räägib sinuga taas selles naljakas keeles. Sain teada, et Georgi parim sõber elab Eestis ja samuti on sini-must-valgel maal ka tema vanavanemad. Ja et lund sajab, jehuu! Lõpetuseks kirjutasin valgele pappkaardile üles "tere tulemast", et õpetaja saaks selle koos teiste võõrkeelsete tervituslausetega seinale panna ja andsin lubaduse algkooli ikka aeg-ajalt külastada, et Georg minuga harjuda saaks.
Lugu number kaks pärineb tänasest päevast. Kõndisin täna jälle selle vahva tee ülesmäkke, et jõuda panka ja anda üle kiri, mis kinnitab, et jah, ma elan siin hetkel, ja et ei, ma ei tea midagi musta raha pesust. Tagasiteel astusin läbi kohalikust heategevuspoest, mis on põhimõtteliselt nagu kaltsukas, ainult et seal müüakse kõike ja hinnad on väga head ja paljud kaubad on täiesti uued ja raha läheb heategevusse. Leidsin kitarrikeeled, mida olin lubanud Miss Morley'le internaadist osta, sest eile õhtul tuli välja, et ta mängib vahelduva eduga kitarri. Sealt samast leidsin raamatu "Random Acts of Kindness", mis sisaldab 365 viisi, kuidas maailma vahvamaks teha, ja jutukesi, kuidas tavalised inimesed on seda suutnud pisikeste heategudega teha. Nüüd, just äsja avasin selle suvalisest kohast ja mu silmade ees oli järgnev jutt: