Esimesed lumed jäävad alati meelde. Mis riideid kandsid, kuidas oodatud paljaste puude asemel said nad endale valged rõivad selga, hinge haarav ülevoolav rõõm ja mingi kerge lootus, et nii jääbki. Ja nõnda igal aastal. Mõned mälestused liiguvad aastatega kaugematesse mälusoppidesse, kuid ei kao kunagi päriseks, päriselt. Selles valges olluses on midagi nii maagilist, kuidas ta tasakesi sätendab südamesse, puhastab ja katab kogu kurbuse, kehastub me muredeks ja siis kustutav need. Kuni talv täielikult võimust võtab ja me sellega ära harjume. Kuni tuhanded tulukesed kitsastel tänavatel kustuvad ja lumememmed sulavad. Abrakadabra.
Täna oli esimese lume päev. Veeresin parasjagu ühe viktooriaaegse mõista poole, lugesin ja kui ma korraks aknast välja vaatasin, oli vihmane lörts muundunud lumeks. Kõikjalt mu ümber kostus imestushüüdeid, esimene lumi, esimene lumi! Päris mitmele inimesele esimene kõigist. Esimene lumepall, minu jaoks esimene sel aastal, mõnele (peaks vist ütlema paljudele, kuna juba kogenud lumemaniakid olid vähemuses) esimene kõigist. Käed krabavad lund, alguses natuke arglikult, kartes, et järsku hammustab, ja seejärel juba julgemalt, kuni see kaarega kellegi poole lendab. Filmid, sõnad, unistused saavad reaalsuseks. "Kas see oli su esimene lumepall?" küsin. "Jah," kuulen vastusteks, mis öeldud siira uhkuse ja uskumatusega. Vähemalt seda loen mina välja, sest nii ma kujutaks seda ette. Nii vähe on õnneks vaja... kuni me unustame.
Kui ma kõndisin sellessamuses viktooriaaegses mõisas, nimeks Erddig, siis tundsin selgelt, kuidas aeg mulle pidevalt seljale koputas. Väärikal sammul uurisin, püüdsin mõista, talletada, lennelda. Kõndisin ajaloo peal, rajasin teed ajalukku. Mingil määral osa mu unistusest, kõndida nendel kammitsetud ja trimmitud valdustel. Lumi oli muutunud vihmaks, milline mitmekülgne maa, ja ma korjasin maast õuna. Puhtam kui poes, looduslik. Lehed langesid aegluubis ja minu aeg jäi seisma. Või vahest sel hetkel õnnestus mul tõepoolest minna tagasi. Ei tea. Hoolikas ja viisakas vestlus ühe vanema härrasmehega, mis oma lihtsuses ja soojuses tundub juba praegu olevat ääretult oluline mu tulevikus. Identiteet. Siin. Praegu. Mälestustes.


Istun nüüd oma hubases kodus (millalgi pean ma seda sõna ju kasutama hakkama, näitama, et olen sisseelanud?) villastes sokkides sõnatu, kuid paljuütleva muusikaga. Oriental meal läks hästi ja liha ei pidanud puutuma. Inimesed on arvestavad, kuigi nad alati ei pruugi mõista. Vähemalt nad püüavad. Peaks ehk isegi proovima? Või jään lihtsalt kummitama.

Täna nägin teeviita kirjaga "World's End". Maailmalõpuni 5 miili.