Iga kord, kui ma mööda Walesi künklikuid teid juba armsaks saanud minibussis veeren, tunnen ma koormavat väsimust, aga samal ajal ka aukartust ja hirmu mööda lasta endast kogu see ilu. Need punase-, rohelise-, sinisekirjud lambad (selleks et karjad sassi ei läheks). Need sügistuultes õõtsuvad puud, pisikesed kivimajad. Muinasjutulised paigad, mida pea igal hetkel kohtab.
Mõnes kohas tekib selline tunne, peaaegu et teadmine, et siin on maailmalõpp. Enam edasi minna ei saa. See ei ole selline melanhoolne akopalüpsise kujutelm, vaid lihtsalt looduse poolt loodud piir. Pärast seda tuleb lõpmatus. Tundsin seda nii mõnigi kord Eestis, teatud hetkedel, kui oli hea olla. Walesis on vastupidi. Siin kohtan ma pidevalt maailmaalgust. Selline suursugune loodus, mida ma mitte kusagil pole varem näinud, aga samas pole see priiskav. Kuidagi tagasihoidlik kogu oma võimsuses. Täna viibisin ma järjekordses maailmaalguses. Tuul viis peaaegu et ära ("fly, baby, fly-y-y"), nii et looduse imetlemine muutus hetketi loodusega võitlemiseks. Palun ära vii mult ära tasakaalu. Meeletu, lihtsalt meeletu. Järjest rohkem tunnen, et olen õiges kohas. Kohtades, kus poleks varem ehk kujutlenud. Haldjakoobastes, miljonite aastate vanustel kividel, draakonite peidikus.
Reedel astusin olulise sammu. Õigemini oli kõik hoolikalt plaaniks viimistletud ning seetõttu pidid kolm inimest nädalavahetuse jooksul kolima. Mina tuppa number 12A (olla ju 13 halva õnne sümbol), Zoe minu vanasse tuppa, minu armsasse voodisse ning Christina Zoe tuppa. Natuke äkiline, ma ei saanud oma armsale vaatele õigesti headaega öeldagi, kõik pidi sündima ruttu ja valutult. Reede õhtul avastasin, et ma pole oma üksiku toa ainus asukas. Nimelt elasid/elavad siin sajad pisikesed kärbsed, asutasid kõiki kardinaid ja aknalaudu. Peatselt leidis aset massimõrv, mida ma endiselt kahetsen. Mõnda kohtab endiselt lendamas, aga üldiselt on aknalauad putukalaipu täis. Prügikasti pole veel. Vähemalt andis see mulle inspiratsiooni ja õppetunni.
Ma ootan juba veidi Eestit. Glögi, piparkooke, lõhnaküünlaid. Jõululaata Raekoja platsil. Lund (ehk sel aastal on ilmataat veidi armulisem?). Kalleid inimesi. Ja loomi. Eesti keelt. Uudiseid. Sumedaid ja tumedaid õhtuid. Aga ma ei keskendu sellele liiga palju, sest mul on siin ka ilusaid ja õdusaid hetki kogeda. Vaheaeg on kõigest ühe nädala pärast, mis tõotab mitmeid ekskursioone ja elamusi. Oh ootust ja rõõmu.


Minu uue toa aknast saab näha lehelund ja hommikul kuulda vaikset linnulaulu. Tuulelõhn torkab silma. Lähimast korstnast kerkib tumesinisesse taevasse suitsu. Hübriidsügis on viimaks ka siia saabunud.