Eile sai lõpuks mu suur unistus teoks ja ma sain jalutada õhtuses Ruthinis. Ja mitte ainult Tescosse, sinna kohutavasse supermarketisse, sest kuidagi jama tundus juba kolmandat korda kuhugi poodi tarbima minna ja mitte jalutada rahulikult, vaid päris linna. Lambivalges keskväljakuni jõudes liikusime kolmekesi edasi ja jõudsime kirikuni, mida olime juba kaugelt imetlenud. Ilus gooti kirik, kergelt valgustatud, ajaloohõng puha küljes. Väravad olid lahti ning kiriku seest kostis sellist muusikat, mida võib tavaliselt õudusfilmis kuulda. Mõtlesime, kuni mõtlesime välja, ning astusime hoovi sisse. Kõndides edasi mööda pimedat teed, jõudsime kitsa käiguni, mis oli ühelt poolt müüriga piiratud ja teiselt poolt müüriga piiratud. Kas minna edasi või mitte? Taas kord sai uudishimu argusest ja küsimusest "Kas ikka peaks?" võitu ning avastasime end liikuvat edasi mööda inimtühja Ruthinit, kuskil veidras kohas, mille lõpp-punktist meil polnud aimugi. Oh kui hea! Seadsime vihmavarjud rünnakuvalmis, sest ohutusnõuded ennekõige, kuni avastasime end täitsa tavaliselt äärelinna tänavalt. Meie armsas pisikeses kodulinnas on nimelt nii, et sa jõuad tavaliselt kahe kuni viie minutiga äärelinnast kesklinna. Lasime intuitsioonil meid juhtida tagasi Tesco poole, sest hea kompass on see pood siiski ning mul oli sel hetkel väga mõnus olla. Ma loodan, et see tunne ei kao.
Eelmisest aruandest on möödunud paar päeva ja paistab, et kool muutub paremaks samuti iga päevaga. Endiselt armastan ma enim inglise kirjandust, kus nüüd on juba üks proosaraamat lugeda ning AS-leveli kaks ülesannet käes, mis juba kuulutab ette palju unetuid öid ja uniseid päevi ning vajadust omada väga head oskust sõnu ritta seada, head analüüsivõimet ning kuhjades loomingulisust. Tulevik tõotab tulla tume. Või järsku siiski helge? Tunnid igatahes on siiamaani lõbusad olnud, lisaks informatiivsed. Jah, lõbu ja õppimine käsikäes on täitsa võimalik. Silme ette kerkib Guyaana aktsendiga luuletust lugev õpetaja, sest just nõnda loeb seda luuletust ka luuletaja ise. Või see, kui testi asemel leidis aset hoopis viktoriin Iiri ajaloo kohta Zoe versus Eleanor versus Britta, kõigil osalejatel oma signaal ja auhinnaks kuldses paberis šokolaad. Mulle meeldib see sõbralikkus ja lähedus õpilaste ja õpetajate vahel. Lisaks kuhjab mu üks inglise kirjanduse õpetaja mind raamatutega üle, nii et nii pea, kui ma ühe neist lõpetan, saan ma kohe uue, ja see on nõnda tore. Huvitav on lugeda iirlastest, nende püüdlusest identiteeti mõista ja samal ajal luua paralleele Eesti ja eestlastega. Näiteks kuidas paljud lahkuvad Iirimaalt, et minna tööle Inglismaale. Mitte et nad oma kodumaad ei armastaks, aga nad kardavad lihtsalt surra lihtsalt igavusest ja rahapuudusest. Ja samal ajal on ka päris palju erinevat.. meil on oma keel kenasti kasutuses (veel?), õnneks, aga iirlastel on see vaikselt hääbumas, kuna juhuse tahtel, ei, ajaloo tahtel, on seal üks teine keel domineerivam. Nii et idaeurooplase ja põhjaeurooplase dimensiooni tundi tuua on huvitav. Teistest ainetest on omamoodi kogemus ka prantsuse keel, kus ma olen enda vanusest ainuke õpilane ning kuna mu aasta nooremal klassikaaslasel olid parasjagu eksamid, oli mul justkui privaattund õpetajaga. Palju on õppida, järgi õppida, suhtlusel on vaja julgust, aga ometi meeldib mulle väga. Ma usun, et õppida võõrkeelt võõrkeeles on enam kui arendav, vähemalt praegu paistab nii. Tu es d'accord, non?
Mida veel? Eile sain oma sõjaväeriided kätte, nimelt osalen aines nagu CCF, mis peaks tõotama palju mudas rullumist ja rullimist, relvade käsitlemist, pikki mitmepäevaseid matku vapustavas looduses ja head märget CV-l. Aga eelkõige tähendab see minu jaoks siiski õppida midagi uut ja olla sõjas ilma sõjas olemata. Teada, mis see siis on, mille vastu mina sõdin.

Postkaardid hakkavad üsna pea lendama! Sellele aitavad kaasa siinsed pisikesed ja ääretult armsad poed.