Vaikne susinalaadne heli, kui mu toakaaslane hiina keeles kirjutades sõnu ette sosistab. Alguses veidike üllatav, hiljem juba rahustav. Nagu keegi lausuks ussisõnu, nõiasõnu. Ei, ma ei ole ära kolinud. Mitme põhjuse taha jäi see asukoha muutus, eelkõige selle, et ma olen juba harjunud valgust täis toaga ja oma nurgakesega, tuba number 13 muutus viimasel ajal kuidagi hirmutavaks ja liialt eraldatuks. Aga võimalus veel siiski püsib, nii et kui ma otsustan ümber, siis saan ma alati sinna liikuda. Loominguliselt tunnen ma, et siin on ka hea olla. Saan kirjutada keerulisi lauseid ja saan mõelda sellest, kuidas ja miks mul on ajuti keskendumisraskused. Järsku saangi neist vabaneda nüüd?

Taaskord võpatan, kui kõlab vali "Aa, I missss you" huvitava aasiapärase aktsendiga. Mitte et ma nende sõnade esitajat teaks. Mu toakaaslase telefonihelin. Järgneb palju sõnu, millest mina aru ei saa ja mis kõlavad nagu häälitsused. Ilusad häälitsused, lisan. Nagu pots ja pots ning ah ja jah. Huvitav, kas tema märkab minu harjumustes ja tegemistes ka asju, mis vahel häirivad ja vahel on toredad, aga alati tähelepanu kõrvale juhivad? Märkamine hakkab vaikselt juba kinnisideeks muutuma.

Mu toakaaslane küsib ääretult valjult, kuidas rand oli. Käisime nimelt täna väikeses mereäärses Llandudnos. Alicia ütles hiljem, et tal on nutuklomp kurgus, sest see reisike oli liiga hea ja reaalsusest väljas. Ta ei oodanud nii palju laupäeva pärastlõunasest retkest. Ega minagi oodanud. Aga oh üllatust, Llandudno oli Brightoni ja Haapsalu ristsugutis tugeva Walesi elemendiga, eelkõige just ümbritseva looduse osas. Majad klassikalised ja ilusate nikerdustega, 19. sajandi lõpp ja 20. sajandi algus? Ühel pool vett ammutava elevandi kujuline kalju, nagu üks lahke mees meile tutvustas, ja teisel pool lihtsalt üks suur roheline mägi. Ja meri! Kaugeleulatuv "pier", kus leidus kõiksuguseid atraktsioone ja inimesi ja poekesi. Juhuse tahtel sattusime jalutades Happy Valley parki, mis tegi meele tõesti rõõmsaks. Kõikjal olid pingid, mis olid mälestused neist, kes juba lahkunud. Aga see polnud kurb, vaid pigem jõudu andev edasi liikumiseks. Lilled kõikjal, puidust käbikujulised pingid, naervad inimesed. Nautisin, kuigi oleksin võinud ka koju jääda (sest vaikselt hakkan ma juba kasutama sõna "kodu" rohkem) ja õppida nagu üks kohusetundlik õpilane kunagi. Kuid kui on võimalus ühe koha erinevaid külgi avastada ja leida uusi mõtteid ning tunnetada, siis miks mitte?
Eile oli stipendiumiõpilastel veidike teistsugune lõuna. Tavalise "fish and chips"-i asemel oli meil kohtumine kooli "kuberneridega", inimesed tänu kellele ma siin olen. Kunstiklass muutus täiskasvanute pärusmaaks, kus vesteldi ja ampsati pisikesi pirukaid ja koogikesi. Mul oli alguses kergelt ebameeldiv tunne, justkui võidaks mind tagasi saata, kui ma piisavalt seltsiv ja naeratav pole. Kuna vahepeal paistis, nagu kedagi tegelikult stipendiumiõpilased ei huvitakski, siis suhtlesime omavahel ja liikusime tagasi viisakale vestlustasandile küsimustega "mis aineid sina võtad" ja "kui suur su kool kodumaal oli", need esimese nädala küsimused. Ühe väga imeliku tunni lõpuks oli aga meel juba parem, paari kuberneriga vesteldud eestlaste ja venelaste teemal ning inglise keele õppimise osas, kuigi suuremas osas toimus siiski naeratamine ja "Tere, mina olen Eestist, õpin seda ja toda ja seda ja toda." Selline väljapeetus kadus CCF-i treeningul, kus täies vormis (välja arvatud saapad, sest neid mul veel pole, aga üks kooliõde lubas mulle enda juba enda vanad saapad, kui ta uued hangib) sai drillitud. Marss parem-vasak, parem-vasak. Muidu on asi vaikselt käpas, aga ma pean 15 minutit paigalseismist harjutama ning mitte iga pisidetaili peale naerma hakkama. Millegi pärast tundub just kadetina kõik naljakas.
Ainult tähed ei tundu naljakad. Nemad on puhtad ja ilusad, puhtalt ilusad. Istusime paar päeva tagasi Aliciaga pimedal väljal ja jälgisime neid. Mulle meenus mõte, et just samal hetkel vaatab keegi veel neid tähti. Ja siis rääkisime me inimeste potentsiaalist ja kuidas nad seda kasutavad, kuhu nad liiguvad, soojenemisest, ka globaalsest, ja sellega seotud müütidest, kuid siiski hoolisime vajadusest, elust. Šokolaadipiim oli ka oluline osa, andis jõudu ja õiget tunnet. Langevaid tähti mina ei näinud, kuid Alicia nägi kahte. Eile mängisime Romeot ja Juliat ehk karjusime akende all. Uskumatu, millise põõsastiku sees mu aken väljaspoolt on. Ääretult ilus ja peaaegu ronimiskõlblik.

Kui on raske, siis tee elu lihtsaks. Ilusaks, see tähendab. Tahaks kõikjale pisikesi naerunägusid toppida. Nohu ja pidev aevastamine võiksid ära minna küll. Täna oli terve päev laulmise tuju, seda süvendas veelgi "X-Factor" (Suurbritannias ülipopulaarne talendijaht, veidike nagu"Eesti otsib superstaari", aga palju mõjuvam ja rohkem inimestele ning nende unistustele keskenduv). Ja nii ma laulsingi. Kitarri tahaks hirmsasti, pärast jõule hakkab pihta. Paar ilusat sõna olen oma hääle osas ka saanud. Viimased laused on alati pisut seosetud.