Oh, milline vikerkaarte maa! Ja veel millised vikerkaared siin on.. kõik värvid on nii selged ja puhtad. Ja kui need juhtuvadki kaduma, siis poole tunni pärast välja vaadates on taas vikerkaar tagasi. Mulle hakkab Wales üha rohkem meeldima. Maana, ma mõtlen. Rahvusena, ma mõtlen. Paradiisina, ma mõtlen. Täna jalutasime Williga, kes on see tore koolivend, kes mulle oma aiast peeti tõi (peedipirukas, siit ma tulen!), põllu ääres, tervitasime lehmi ja siis.. leidsin ma mõnusa hunniku põldmarju! Jah, mu korralik hall pintsakulaadne olevus takerdus peaaegu okastesse, aga nii oli hea lihtsalt korjata marju vabast (või peaaegu vabast) loodusest. Pisike suvetunne tuli peale, sest päike paistis ja meel oli hea. Ja siis me sõime igasugust rohtu ja lilli, mis on vürtsika maitsega, ning rääkisime keltidest ja koolisüsteemist. Miks ma alati koolisüsteemist satun rääkima? Igatahes, elu on ilus. Õhtud common room'is on ilusad. Šokolaadised käed ja jahused juuksed ehk küpsiste valmistamine heade inimestega on ilus. Nepaali jakipiimast valmistatud "kivikeste" söömine on ilus. Nii-öelda Eesti saadik olla on ilus ("the Estonian ambassador", nagu Sampada mind nimetab). Venekeelsete sõnakeste ütlemine Valeriale on ilus. See, et ma ennast juba peaaegu vabalt tunnen, on ilus. Mitte päris vabana küll, aga ka see muutub varsti. Ma tunnen seda. Lisaks sellele arvan ma või tegelikult tean ma, et mul on siit nii palju saada. Peaasi et ma ise oleks valmis seda kõike vastu võtma. Mis on "seda kõike"? Uut riiki, inimesi, kultuure (mitmuses!), põhimõtete mõistmist, selgust, ajalugu, informatsiooni, keeli, teistsugust toitu, sõbralikkust, viisakust, headust, lambaid, nimekirju, raamatuid, eemalolekut, muutust..
Inglise kirjanduses on endiselt Iirimaa teemas. Uued raamatud ja uued teemad. Mind hakkab see rahvus, see riik üha rohkem huvitama. Samas on tekkinud ka kõrvalliin või õigemini sama oluline teema ehk distoopiline (ühendus: utoopia - distoopia) Gilead ja Margaret Atwoodi "The Handmaid's Tale". AS-taseme esseed tulevad põnevad. See protsess tuleb midagi põnevat. Oh, ja ajalugu! Nagu ma lootsingi, siis Ameerika ajaloo õppimine on tegelikult hädavajalik, miks on praegu nii ja naa. Kuidas peaaegu algusest, alguse all mõistes immigrantide ehk eurooplaste, aasialaste, aafriklaste saabumist Uude Maailma, on seal domineerinud juhtmõte, et indiviid omab kõige suuremat tähtsust ja kontinent on selleks, et seda asustada ("The individual was thought to be of supreme importance and a continent was there to be settled."). Prantsuse keeles tuleb sõnavara iga päevaga juurde, loodetavasti kerget julgust ka. Geograafia on lihtsalt huvitav ja ma tunnen, nagu midagi jääb sellest kõigest kõrvade taha ka. Midagi uut, midagi skandaalset!

Vaikselt on kohanemine läbi, kuigi tegelikult kohanen ma pidevalt. Siiski, nüüd algab mõtlemise aeg. Nägemise aeg.


Muide, Joe kinkis mulle uue hüüdnime: Brainiac Britta. Ta väidab, et see riimub. Ma väidan, et ta on kõige hullem poeet maailmas. Või olgu, minu tutvusringkonnas. Vähemalt ta sai sellest Brita filtri naljast üle. :)
brain·i·ac (brn-k)

---