-Okay, this is Zoe, this is Erica and you? Wait, don't tell me. You are Britta! Now ask me how did I know.
-How did you know?
-Easy. You're from Estonia. They are from Hong Kong, they are from Columbia and they are male. Welcome!

Esimene päev

Päevake
Tühi tuba, aeg-ajalt kostuvad hääled ja mõistmine, et ma ei saa jäädagi vaikima. Vähemalt on minu nurk juba natuke kodune võrreldes esmamuljega, kus kõik oli nii elutu, valge ja igav. Nüüd
on kohe teine tunne. Abilisteks on Renoir' poster, mõned kaardid, lahkumiskingitused ja raamatud. Pole veel Eesti lipule ainult kohta leidnud. Üks algkooli õpetaja ütles, et varsti tuleb kooli üks viieaastane poiss, kelle ema on eestlane. Võrdlemisi tore kokkusattumus, sest kui palju eestlasi ikka siia Põhja-Walesi lammaste, lehmade ja notsudega kaetud mägede vahele oma tee leiab. Ma hakkan vaikselt juba oma keelt unustama, olgugi et olen enda sees olnud ja mitte väga palju inglise keeles veel kõnelenud. Aga olla hoopis teises keelelises ümbruskonnas tekitab ka vahepeal identiteediunustamise hetkeid. Teel siia kuulasin Björki laulu "Declare Independence" ja mõistsin, et oma keelt ma hoian. Samal ajal muidugi arendades ka teist keelt. Sest siis võib hüüe "An Estonian with an English accent, well done!" tunduda mulle endalegi õige (inglise keele mõttes, see tähendab, eesti keelt tahaks siiski aktsendita rääkida).
Uskumatu või vahest isegi mitte nii uskumatu, kui raske oli lahkuda. Ärkasin kell 3.23 ja ma ei tahtnud minna. Ma ei tahtnud heita viimast pilku (enne talve) oma kassile, emale ega Merkale, kes oli rattaga vändanud mind ära saatma (aitäh sulle selle eest). Aga siiski pidi. Ja kõige raskem oli heita viimast pilku Eestile, sellele
maale, mis paratamatult on seotud selle kõigega, millega mul tuli hüvasti jätta. Olla viimast hetke Eesti pinnal ja siis tõusta õhku ning lahkuda. Võib mind melanhoolseks nimetada küll, aga lõpp see mingil määral siiski oli. Sest ühe või kahe aasta pärast võin ma olla sootuks teine inimene, võivad minule kallid inimesed olla sootuks erinevad ja kõik võib olla teistsugune. Ja selle pärast selline liigutatus ja pisike kurbus. Samas, kui ma juba Helsingisse jõudsin, haaras mind ootusärevus ning astusin julgelt edasi, oma suurele seiklusele vastu.


Hiljem päeval
Wynne House's, kus mina elan, on kolm ühisruumi, nn tšillimisnurka. Käisin piilumas ka ja ühe leidsin suisa üles. Kaks mõnusat tugitooli ja minu suureks rõõmuks raamaturiiul. Kavatsen lähiajal sinna uuesti maanduda ning sealt mõne raamatu krabada ja seda veidi lugeda. Oh mind antisotsiaalset a-sotsiaali küll.
Järsku teeajaks läheb käiku reegel "alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama." Tavaliselt on mu puhul nii. Ja kui mitte täna, siis homme. Homme algab ju kool, algab uus elu, algab 10 tunniga igapäevarutiin, kuigi ma usun, et see mind siin vaevama ei hakka. Liialt palju on avastada, et rutiiniga maadelda.

Veidi enne magamaminekut
Tasapisi on päev veerenud õhtusse. Vaatasin kahe tüdrukuga Hong Kongist "Moulin Rouge'i", nüüd istun üksi pimedas toas ja rüüpan nende kingitud Hiina teed.
Leidsin ka põhilise tšillimisnurga üles, milleks on üks suur sinine tuba, kus on köök ja telekas ja head videod ja mõnusad inimesed. Kohalikud on sõbralikud, minulaadsed välismaalased on sõbralikud ja ma tunnen isegi ennast üles sulamas. Nagu ma lootsin, oli teeaeg tõesti avardas mind veidi. Ja kusjuures, siinmail on tegelikult "tea time" õhtusöögi tähis. Toit on siin hea, üks parimaid koolitoite, mida olen maitsnud. Taimetoitlastele on eraldi toit ja kõik on väga tervislik, vähemalt siiamaani. Ja kui ei sobi, võib endale kööginurgas ise ka süüa teha, juhul kui just pliiti põlema ei pane. Peas vasardab endiselt küsimus, kus on mu toakaaslane? Mitte et mul midagi ääretult üksi olemise vastu oleks, aga tühja voodit pole ka mõnus vaadata. Kui juba nii, siis olgu ikka nii. Aga järsku ilmub ta homme välja. Kui ei, saan talvel rahus oma kitarriõpingutega tegeleda.

Teine päev
Minu esimesel koolipäeval siin võõral maal ei olnud küll treppe, mis vahetavad asukohta, ega öökulle, kes kirju toovad, ega muid võlumaailma elemente, oli aga palju võõrast keelt, olgugi et ma saan sellest ju ometi aru, uusi nägusid, häid inimesi, mõtlemapanevaid vestlusi ülikooli teemadel (sest siin on ülikool ja eksamid tegelikult ääretult tähtsad!) ja rõõmu, et inimesed Eestit ikka teavad, seda enamasti tänu kaks aastat tagasi siinsamas koolis olnud eesti poisile. Siiamaani olen käinud geograafias ja inglise kirjanduses. Geograafia oli täis armsaid jooniseid ja palju termineid, mida ma kindlasti eesti keeles tean, aga lihtsalt inglise keeles on linki natuke keeruline luua. Inglise kirjandus meeldis mulle meeletult, esiteks see võrdlemisi eraldatud kohas klassiruum, mis asub kooli vanas osas ja on täis igasuguseid mõnusaid kirjanduspostreid ja infot. Rääkisime täna Iirimaast ja identiteedi otsimisest. Sellest, kuidas Britid Iirimaad näevad ja vastupidi. Keltidest ja anglosaksadest (?). Lugesime veidi ühte näidendit, iiri aktsent ei tule mul veel välja. Esimene lugemisülesanne on käes.

Kolmas päev
No nii, eile õhtul jõudis tubadesse kohale Internet. Oh seda rõõmu! Selle tõttu juhtus muidugi nõnda, et ajataju kadus ära ja taaskord ei jõudnud õhtupoole linna jalutama. Olen kaks päeva juba ühel alal olnud, nõnda veider. Üleüldse on siin kõik kergelt imelik. Võrreldes eelmise aasta esimeste päevadega on siin kõik palju soojemad. Näiteks kui sa koridoris kedagi näed, siis sa teretad, olgugi et sa ei pruugi inimest tunda. Või karjutakse sulle üle koridori rõõmsalt "Estonia!", nagu ühele poisile väga meeldib teha, ja sasitakse su juukseid ja ollakse üldse teistsugused. Võib-olla on asi väikeses koolis, aga võib-olla selles, et kogu juhtkond on õpilastega sina peal ja vastupidi. Soojuses, kuigi pidevalt sajab vihma? Hingelises soojuses. Tahes-tahtmatult tunnen ennastki julgemalt ja sõbralikumalt, sootuks teisiti kui üks aasta tagasi. Igatahes mulle see meeldib, väga meeldib. Vaikselt läheb kergemaks ka, kuigi õppimist hakkab juba vaikselt kogunema. Aga praegu on asi lihtsalt mõistmises. Sest sa võid ju arvata, et sa oskad keelt, aga kui sa päriselt õpid selles keeles, siis on asi teistsugune. Kui sa päriselt pead pidevalt suhtlema selles keeles, siis on kõik erinev. Aga ma loodan, et ma harjun. Sest päris vinge oleks ju vabaneda keelebarjäärist, keelelisest rõhutusest, ja lihtsalt rääkida vabalt, nagu on eesti keele puhul.

Kirjutada pikki kirju ja vahvaid postkaarte võib saata aadressile:
Ms Britta Tarvis
Ruthin School
Mold Road
Ruthin
Denbighshire
North Wales, UK
LL15 1EE

Armastan.