Alates reedest on kõik kerges nihkes olnud. Tavalise koolipäeva asemel oli CCF-i inspektsioon, mis tähendas päev läbi vormis ringi müttamist, palju marsisamme ja sõdurile kohast enesedistsipliini, seda eelkõige 15-minutilise paigalseismise ja ühte kohta jõllitamise kujul. Kell 15.15 sain teada, et ma lähen 15 minuti pärast kolmeks päevaks mägedesse "Self-Reliance"-le, mis nagu nimi vihjab, tähendab iseseisvalt hakkama saamist. Või olgu, mingil määral iseseisvalt hakkama saamist, kuna mina polnud matkadel kaardilugeja, vaid rohkem lihtsalt kaasamüttaja. 11. klassi kadetid tegid Silver Duke of Edinburgh auhinna ekspeditsiooni, uued kadetid nagu mina lihtsalt harjutasid ja imetlesid Walesi ilu. Ja ilus on Snowdonia küll! Mäed, mäed, mäed, millest meie ka üles-alla käisime. Olles jõudnud just esimest mäest üles ja näinud vanu kividest rajatisi, mida mulle meeldis keltide nahka ajada, kuigi arvatavasti on seal alles sealse kaevanduse aegadest, istusin lihtsalt maha, sidusin oma võimaste armeesaabaste paelad kinni ja kuulatasin. Oli ainult vaikus. Oli rahu. Head inimesed. Murdsin end natuke hiinakeelsest seltskonnast lahti, mitte nii väga närvide kui kiiruse tõttu, ja olingi ainuke välismaalane seltskonnas. Mul on nii hea meel, et ma just nende inimeste nendel ohtlikel küngastel kiikusin ja pisikeste külade parkides lõunasöögiks küpsiseid nosisin. Ja ma ei saa mainimata jätta, et Walesi metsad on ideaalsed haldjate pelgupaigad! Nagu see mets Shakespeare'i "Suveöö unenäos"... ühes neist hüppas Simon kaljult alla. Ei, mitte enesetapusooritus, vaid rohkem hulljulge vettehüpe. Millegi pärast kiilusid mitmed hetked mu pähe kinni. Külmad ööd Tina ja Aliciaga kahele inimesele mõeldud telgis, pappkarbid, kus olid kuumakindlates pakkides kokkupressitud eined, mida tuli valmistada keevas vees miniatuursete ahjude peal. Ja kui ma ütlen miniatuurne, siis ma tõesti mõtlen seda. Meeletult tähti, eriti kella 10 ja 11 vahel! Hommikune udu ning kuidas tasakesi see haihtub. Lambaid on Snowdonias veel rohkem kui siinkandis. Kallid inimesed, inimesed, inimesed.
Igatahes pühapäeva õhtul tagasi jõudes olin ma kergelt väsinud. Tõeline väsimus, sellise matka vaimne koormus hakkas rõhuma eile. Ühel hetkel ma lihtsalt ei teadnud, mida öelda ja mida teha. Kas naerda või lihtsalt olla. Unustasin hetkeks naeratamise ära. Elasin end välja Notepad-i kirjutades. Peaaegu nagu sahtlisse kirjutamine, ainult et ühte peidetud arvutikausta. Täna oli kohati sama lugu, aga rohkem oli võitlus keeltevaheline. Kas eesti keel või inglise keel? Mu inglise kirjanduse õpetaja küsis täna, mida inglise keel minu jaoks tähendab. Kui keel mind defineerib, siis ma ei tea enam, kes ma olen. Mul on nüüd kaks keelt, kaks identiteeti. Ma püüan hoiduda nende segunemisest, aga samas ei taha ma, et kumbki neist kaoks. Eesti keel ei tohi hääbuda, inglise keel peab arenema. Mõtteid organiseerida on keeruline, sest nad on erinevates keeltes või hoopiski määramatud. Nüüd aga on kõik hea. Sain oma naeratuse tagasi ja selle tohutu rõõmu, et ma siin olen! Mul on tunne, nagu nii peakski olema.
Koolitunnid on endiselt head, ma naudin neid. Täna vaatasime geograafias videot Suurbritannias viimastel aastatel asetleidnud upustustes ja laulsime valjult laulu "Chasing Cars". Ajaloos oli Interim test, 35 minuti jooksul on raske USA olukorrast 1900. aastal kirjutada. Pikk arutelu inglise kirjanduse õpetajaga raamatutest, palju lugemismaterjali taas kord. Alates eilsest seadin endale eesmärgiks õppida iga päev mingi arv uusi sõnu inglise keeles, et arendada oma sõnavara. Indelible, awry, coy, blight, abdicate, strident, expedient, vigilant, incessant, evasive. Et ma ei peaks tundma, nagu ma ei suudaks end vabalt väljendada. Ma loodan, et mul seda varsti eesti keeles tarvis pole teha. Kooris laulsime täna jõululaule, üks neist, "Sir Christèmas" kõlas justkui mingisugune muusikalihitt. Endiselt on koor ülevoolavalt positiivne ja optimismiga nakatav. Nüüdsest olen kooli "netball"-i meeskonnas, korvpallilaadne mäng, ainult et sisaldab vähem füüsilist kontakti, rohkem paigalseismist ja on spetsiaalselt tüdrukutele. Miss Morley pakkus mulle tööd spordihoones, asetäitja, siis kui päris töötajatel pole võimalik valves olla. Mõtlen hetkel, kas võtan selle vastu või mitte. Tore, et nad mind vastutustundlikuks peavad, vahel on küll tunne, et kaotan iseendagi ära. Ja detsembris lähen ma Londonisse kooliga ehk mind ootab kaks teatrietendust, üks mitmekülgselt mitmekülgne linn ja palju avastamist! Tahaks hirmsalt tantsida ja majast välja saada, värsket Ruthini õhku hingata. Homme saab kuu minu saabumisest siia maale.