Toores. Ma tunnen, et ma olen veel pisut toores, roheline, küpsemata. Nagu siis, kui sa suvel mõne õuna puu otsast napsad, sest ta näeb juba nii ilus ja kutsuv välja, aga nii pea, kui sa oma hambad õuna mahlasesse koorde lööd, tunned sa seda, kui valmimata ta veel on. Aga sa sööd ta ikka ära, sest ega ta ju nõnda halb ka polnud. Ikkagi otse loodusest tulnud. Igatahes selline tunne mul on. Minul, sellel isekal ja veel veidi segaduses, veel veidi valmimata, veel veidi arusaamiseta minul. Miks ma endast nii palju räägin, kui ometi on ju veel nii palju muud, millest rääkida? Miks ma endast nii palju mõtlen, kui ma võiksin mõelda nii paljule muule? Ei, see pole mingi nooruki tüüpiline depressiivne maailmavaade, ma mõtlen seda päris siiralt ja päris rõõmsalt. Sest nii vähe, kui me seda ka tahaks, ikka jõuame kuidagi ringini endani. Enda eksisteerimiseni. Aga see on ju hea, sest mis muu meid ikka rohkem huvitaks! Kes muu aitaks meil huvituda ka muust, luua seoseid vastavalt iseendale. Aga samal ajal ajab see kõik nii kohutavalt keeruliseks. Nii õpibki mitte kuulama, vaid ainult neidsamu seoseid pidevalt luues. Vastavalt iseendale.


Ülehomme lähen ära. Või õigemini, lähen, sest te ju usute, et ma tulen tagasi. Eks?
Sest mina usun.