Mida päevad edasi, seda rohkem poevad ilusad tunded meie põue ja tulevad välja kergete, kuid ääretult ilusate sõnadena. Ja nii kerge on olla, kui mõtled, et tervelt kolm kuud vabadust on ees. Samas on see vabadus juba praegu täidetud kõiksuguste plaanidega, et spontaansusele on ruumi samuti kindlate piiride sees. Kuid kes sellest varem hoolinud on! Kõike saab kenaks teha, kui vaid soov on.
Eelmisel suvel ütlesin ma, et naudin ja ei mõtle sellele, et kooli vahetan. Ei tulnud suurt välja. Seega ütlesin ma, et drastilisi muutusi järgmisel kolmel aastal enam ei tule. Et sama ei korduks, kus suvi läks tuleviku pärast ette muretsemisele. Mitte suurel määral, kuid piisavalt, et jäid mõned teised kasulikumad vestlused ära. Kuid ennäe, pean oma sõnu sööma, kuna pühapäeval selgus ootamatult, täiesti ettevalmistamata, et Wales ja mina ja kaks aastat on märksõnad, mis mu mõtteid nüüd kummitama on määratud jääma. Kui üritangi hetkel lihtsalt põgeneda ja elada hetkes, poeb ikka pähe, et pean ökoseepi, häid filme ja eesti muusikat kaasa võtma ning enne oma teatritassi Eestis täis kallama, et oleks midagi septembris ja oktoobris ja novembris ja detsembris rüübata. Ning siis mu pere, mu kass, mu sõbrad! Aga mõnes mõttes ongi hea, kui saan eemale, et õppida neid palju rohkem väärtustama, hoidma ja armastama. Viimastel päevadel olen aru saanud, kui kohutavalt mul siiski vedanud on. Nõnda on tore märgata või vähemalt arvata, et märkan. Sest ka see on samm edasi. Pisike, kuid siiski. Närvipundar hakkab ka vaikselt, kuid sihikindlalt muutuma rahupallikeseks.
On küllaltki veider mõelda, et alles aasta tagasi seisin samuti teadmatuse ja tundmatuse eest, kui otsustasin pärast üheksa aastat kardinaalselt (olgu, mitte nii kardinaalselt siiski) teisele rajale pöörata. Nüüd on õppeaasta peaaegu et läbi, kaasõpilastel ja õpetajatel on mõtted ammu valgest/beežist koolimajast eemal ja sellepärast ongi nii mõnus otsi kokku tõmmata ning lihtsalt... tunda rõõmu. Täitsa naljakas kohe, kuidas tegelikult mul polegi meeles, mitu korda ma sinna majja astusin ja lahkusin ning üleüldse oleks natuke tühi tunne, kuigi samas õppisin ma palju. Lähedale väga ei astunud, suuri jälgi ei jõudnud jätta ning mõistsin, et tegelikult huvitab kõiki natuke miski, kui vaid rääkida. Oh, ja nõnda palju erinevalt andekaid inimesi eksisteerib! Peaasi et seda potentsiaali ära ei nüristata mõttetute reeglitega ja läbimõtlemata tegevustega. Aga seda ma ei usu.

Pisikesed uitmõtted on selles kevadsuvises virvarris tekkinud nagu näiteks see, kui imelik sell aeg on ja kuidas ühel hetkel olen ma ühes kohas ja teisel teises või siis jälle samas kohas ning et sellest võiks lausa filmi teha, kuidas ma kõnnin ja olen näiliselt sama, kuid taust muutub ja veel see, kuidas kultuuriinimesed peavad kogu aeg istuma ning see on ju suisa kurb, aga äkki on aktiivne mõttetöö veelgi parem trenn ning kulutab neid õudseid kaloreid rohkem kui vati närimine ja november ning "November" onnii head ja ma peaksin tegelikult vabanema oma sissekulunud õilsatest lausetest ning mõtlema edasi ja.. päris kaunis.

Kuid nüüd Eesti meri kümne aasta pärast. Või vahest siiski põrandaalused natsionalistlikute patriootidest ja dissidentidest ratturite ühingud? Nepaal sai vabariigiks.