Ühel päeval kadus inspiratsioon ära. Ühes endaga haaras ta kaasa motivatsiooni ja miskisuguse imeliku tegelase, keda võiks oskuseks nimetada. Kadus vaikselt, ilma suure kärata. Ei tea, miks või kuhu või mida, kuid võib spekuleerida. Näiteks peesitas ta mõnel soojal saarel, kus on kolm palmipuud ja helesinine vesi, mida juua ei tohi, sest see on nii ääretult soolane ja üldse mitte nagu Läänemeri, mida võib ahmida sisse nii kuis hing lustib, väikene allikas ja pisikesed delfiinid. Või istus pisikeses kambrikeses, pole vahet kus, ja mõtles järele. Istus vanas, kopitanud lõhnaga tugitoolis küünlavalgel ja mõtles, aga ei tegutsenud. Kulges tasa oma vaikses toas. Või tegutses nii palju, et enam mahti polnud paberile kanda oma mõttekesi. Aga nüüd tuli ta miskit viisi tagasi, pärast tuhandeid kutseid mitmetelt kutsujatelt ja mõtisklusi. Võimalik, et tegelikult jäigi ta ära, aga suur soov manas esile uue, vahest parema, vahest halvema inspiratsiooni. Aga keegi tuli. Keegi igatahes tuli.

Mul on uus lemmikkoht, lemmiklinn, lemmik, lemmik, lemmik. Tegelikult see lahterdamine ja ütlemine, kuulutamine lemmikuks ei anna ju midagi juurde, aga samas see on nii võimas sõna. Ja täna kuulub see sõna Viljandile. Lossivaremetele. Eeslinnuse esitornidele. Kõikuvale sillale. Kaladele. Küünaldele oruveergudel. Külakiigele (oh, kui palju aega on möödunud viimasest korrast!). Lahketele inimestele, kes eksinud tüdruku õigesse paika aitavad jõuda ning hiljem võivad oma kasvandikus näha tõeliselt kogenud orienteerujat. Aidale ja selle lavale, mis mind üleüldse sinna kohta tõi. Sellele salatile, mis oma õilsuses majoneesiga mu koti põhja üleujutas ja pärast vabandust ka ei palunud ning sai seetõttu sööduks. Nunnudele inimestele. Suurtele maasikatele. Väikestele jalanõudele ja ilusatele sokkidele. Pikkadele loeteludele. Pehmele madratsile, mille sinist pinda ilustab roheline muster ja üks magav tütarlaps. Vaiksetele tänavatele. Ilusatele kellalöökidele. Ööle. Hommikule.

Ärge jumala pärast siia vaadake, palun.