Ma mõtlen, kui hea oleks, on olla hea. Ma tean, et see mõte on varemgi mu peast läbi käinud, vahest lausa realiseeritud kirjutamise teel, kuid seekord tunnen ma, et see ka sünnib nii, et see ei ole vaid ühepäevaliblikas, mis järgmisel päeval kaob taas kõige selle hulka, mis meid ümbritseb, muutub osaks mürast. Sest just nii sünnibki olukord, kus jätkub mahti vaid keskenduda välisele ja öelda "oi, küll on mu käed alles paksud" ning järgmisel hetkel krahmata lohutuseks šokolaaditüki järele. Unustada sootuks oma vajadused ja lihtsalt... teha. Aga nii ei saa, millalgi saabub arusaam, et nii ei saa. Viimasel ajal olengi ma vaadanud ennast ja mõelnud, et tegelikult ma ju ei ole selline. Ma ei taha olla selline. Iga lausega, iga mõttega on mul võimalus valida, kas olla hea või olla kuri, end kaitsta, rünnata, tormata. Sest kui palju on olnud kordi, kus olen midagi öelnud või teinud ja siis olen aru saanud, et tegelikult just selle samaga ma just ründasin teisi? Või ei saa ma ise arugi, et võin haiget teha, haavata. Ja siis on inimesed, kes on täis armastust, ja ma mõtlen, et ka mina ei pea olema täidetud kurjusega või lihtsalt passiivsuse või ükskõiksusega. Ka mina võin olla hea. Ma olen juba mõnda aega midagi otsinud, midagi kindlat, aga samas täiesti seletamatut, aga alles nüüd mõistan, et ega ma seda enne ei leia, kui olen selle enda seest leidnud. Kui ma ise taipan, siis näevad ka teised. Armasta ennast, siis armastavad teised sind. Samas ei tohi see armastus muutuda eneseimetluseks, egoismiks, isekuseks. Pigem pean ma silmas oma südamehääle kuulamist, enda sees olevate koodide märkamist ning nende kaotamist, rahu hinges. Siis... siis saabub ka kõik see muu. Kõik tuleb omal ajal, õigel ajal.
Kuulsin täna väljendit "the art of living". Elamisekunst. Kaks väga tugevat ja kauni tähendusega sõna ühenduses. Kõik seosed, mis tekivad: saal täis maale, värvid, vikerkaar, erinevad voolud, inimesed, Montmartre, päike, kuu, ilu ja nii ääretult palju muud. Ja nagu ka kunstiga, peab oskama elada. Nautima. Võtta hetkest kõike. Tunnetada. Kas sa jood tassi teed ühe sõõmuga või sa naudid, tunnetad, võtad vastu?

Viimane nädal või lihtsalt see ajaperiood on olnud täis nii palju muutusi ja mõttekesi, mille võtab kokku tänane õhtu. Võib-olla sai midagi läbi ja kindlasti sai midagi uut alguse. Õhtu ja öö Tartus, mis algas eneseületamisega kolmel toolil ja rambivalguses puhudes hinge teiste inimeste sõnadesse, mis muutus porgandiks Toomemäe nõlval, ja leidis kauni lõppu/keskpaiga linna purskkaevudes, kus sai joosta ja oma riided märjaks teha ja unustada ja mitte hoolida ja vaadata teisi ja olla. See omakorda viis taipamiseni, et vahest ei peagi kogu aeg peas vasardama mõte, et kui ma nii teen, kui ma sinna lähen, siis saan ma selleks või tolleks, vaid midagi võib nautida ka pideva tagamõtteta (kui rääkida teatrist või tegelikult üleüldse kõigest). Ja siis see kena hommik, see valgus, see hea tunne, maasikad ja jõekallas koos nii ruttu, ruttu roheliseks muutunud puudega, ajatunnetuse kadumine! Tuleb meelde, kuidas pool aastat tagasi või rohkemgi veel kujutasin ma ette suve täis enese sisse vaatamist keerdus puu juures murul ja rõõmsaid lillepärgi. Nüüd, kus kõik on nii täispakitud, et vahepeal oli suisa kurb, mõtlen, et ega see ei peagi vaid unistuseks jääma, ainult et olemus ja koht on veidi muutunud. Aga hea tuleb ikkagi, hea on alati.

Aitäh.