Uuh, ma olen väsinud. Aga selliselt rõõmsalt. Täna oli üle pika aja üks ilusamaid päevi. Nii hommik, päevavalge osa kui ka õhtu. Kuna ma ei ole hetkel just literaalselt oma parimas seisus (sõber väsimus on külas, tuletan meelde), siis piirdun kõigest kõige viimase osa kirjeldamisega. Õhtu või lausa varaöö. Pärast Katriini debüüti moekunstnikuna ning minu ärajäänud modellikarjääri - selle eest oli mul au olla preili fotograaf - sõitsime trolliga, mille number oli viis, kuid oleks idee poolest väga hästi ka number üks olla, Šnelli tiigi juurde või äärde või ümbrusesse. Seal veetsime veidi aega otsides seltskonda hõbedase jalgpalliga, kuid kui olime nad leidnud, võis õhtune ja pimedane jalgpalliturniir alata. Enne seda veel paar rasvast pirukat ja pannkooki sisse ning täisvarustuses vutistaarid justkui võluväel olemas. Meie meeskonnal oli üksainus kindel ja selge strateegia: "võidame". Ning kuigi skoor seda motot ei toetanud, siis vähemalt entusiasmilt ja naerukoguselt tegime me ära. Ilusaid, kuid veidi möödalöödud väravaid oli palju, šedöövreid ja manöövreid lausa iga puu taga ja üleüldse... hihihi. Tõtt öelda pole mul ammu nii tore ja vaba olla olnud. Puhkuseaeg on käes ja puhkus paistabki tulevat säärastest spontaansetest sündmustest. Head inimesed ja head mõttelained, tänan teid.

Filosoofiat seekord mitte. Aga see ei tähenda, et mõtete kvantiteet vähenenud oleks, ja omavahel öeldes mulle paistab, et ka kvaliteet on tõusuteel.