Lumesadu on nagu ühiskonna miniatuurne mudel. Miljonid helbed, mis eksisteerivad, liiguvad, lendlevad üheaegselt, kuid ometi märkad neist vaid mõnda. Silm sunnib sind jälgima ühte, kahte, täpselt nagu tõsiasi, et pole võimalik teada kõiki. See on valikuline ning sinu elu kulgeb koos ning vastavalt valitutele. Miks just nemad, seda on keeruline öelda. Täpsemalt sama keeruline kui mõelda, miks just mõned helbed torkavad silma ning paistavad olevat valgemad ja helgemad ja säravamad kui teised. Ja niimoodi lumi sajab ja aeg läheb.
Seda mõtlesime eile Katriiniga. Enne ja pärast sai veel palju mõtiskletud, eelkõige iseenda üle. Minu suhtumine endasse ja teistesse ning kuidas iga mu lause ütleb midagi mu olemuse kohta, kuigi ma isegi ei pruugi seda aduda. Hetkestaadiumi kohta sobiks vast kõige paremini sõna "otsin". Sõna, mida ennastki olen pikka aega otsinud ning nüüd mõistnud. Sest mida muud ma siis teen? Ma otsin end, otsin teed. Mingisuguseidki vastuseid, suurtele küsimustele minu jaoks, vahest kellegi teise jaoks jällegi väikeseid. Ja samas ma ei tahagi saada teada täielikku tõde, sest seda ei eksisteeri. Olles pidevas muutumises ei saagi ma kuidagi päris hästi teada, kes ma siis ikkagi olen, kuid kas või kobada üldpilti oleks hea. Täiust ma ei püüdle, see oleks igav.
Vahel on mul oma otsingute juures siiski hirm, nagu ma kiirustaks kõigele liialt takka ning seetõttu ei oska nautida ka protsessi osasid ennast täielikult. Pigem käitun nendega kui üheöösuhtega, külastan korra ja siis lahkun taas, jooksusammul. Sama tunne oli mul hetketi ka filmi "Le scaphandre et le papillon" vaadates ja pärast seda. Ei, ma olen siiski küllaltki kindel, et ma olin filmi sees, kuid vahepeal tõmbasid mind välja triviaalsed ja kohati sobimatud ideed, mis sündisid selle kurva, kuid keeruliselt ilusa filmi vahepeal, nagu näiteks see, et ma pean prantsuse keele ära õppima ja oskama nüüd kohe ja kohe ja kohe või lugema Jean-Dominique Bauby samanimelise raamatu läbi nüüd kohe ja kohe ja kohe või Prantsusmaal rändama nüüd kohe ja kohe ja kohe. Kuid lisaks sellele sain mõlgutada mõtteid pisaratest ning sellest, miks on inimlikkuse näitamine vahel peetud nii halvaks. Kuidas sageli mõistad liiga hilja, kui hea on elu, ning milline õnn on elada. Ja kuigi peategelane ei saanudki lõpuks oma tuukrikellast välja, siis siiski jäi talle ta liblikas. Seetõttu ütleks ma, et tegelikult oli Bauby lugu ilus. Kurvalt ilus, ilusalt kurb. "Ma tahan surra"-st sai "ma elan", nii nägin seda mina. Paistis, nagu film poleks lasknud ka pärast lõputiitreid käest, tahtis veel näidata meile, mis tunne on näha välismaailma, kuid olla suletud. Uks oli kinni ning välja ei saanud. Nagu meie oma "locked-in" sündroom.

Kajakas punasel vaibal.