Ma olen talle kümme hane võlgu. Need on tegelikult minu haned, mille ma talle müüsin, aga sa võid need mult kuue krooni eest ära osta. Kõik kokku kuue krooni eest. Ja on möödunud juba pea nädal, kui ma käisin teatris "Haned võlgu" vaatamas, ning sain aru, et pole sellest veel suurt miskit pajatanud. Küll aga mõistan ma üha rohkem, et see on selline etendus, mis jääb pähe kummitama. Esmalt tuleb meelde mingisugune situatsioon, mõni pilt, ning esmalt ei saa arugi, kas oli see päriselt ja endaga või unes või hoopis teatris. Hea etendus jääbki pähe kinni ja lahti ei lase. Samas luua sul omaenda seoseid ning muuta see mõneti ka enda eluks. Sest ometi mina käisin ju seda vaatamas! Näitlejad avasid enda hinge, et mulle näidata midagi, mis neile endale hinge puges! Pärast etendust on tunne, nagu oleksid neid inimesi teadnud juba ilmatu kaua aega. See oli tõepoolest selline etendus.
Tunnistan, lguses oli mul pisike kõhklus sees. Ehk hakkavad mu kõrvad punkmuusikast valutama või silmad vett jooksma väsimusest või kinni vajuma? Õnneks see polnud võimalik. Mind hämmastas, kui loomulikud need noored teatritudengid olid. Ma ei tea, kas see oli mu eelarvamus, mis pani nad minu jaoks alguses veidi puiselt mängima, või mis, kuid etenduse lõpuks oli tuju laes, sotsiaalmeeter põhjani ja muusika südames. Tahaks ka oma toa lakke kiike.
Tegin paar pilti ka etendusel. Viimastel päevadel olen seda palju teinud. Päriskaamera puudumine ei takista midagi. Teen kätest fotoaparaadi, vaatan tekkinud august läbi ja vajutan. Klikat-klõkat. Talletan mällu. Igapäevased olukorrad, mis ometi nii ilusad näivad oma lihtsuses või raskuses, nagu näiteks langeva lumme tekitatud piiskade helkimine asfaldil või pendliülesanded füüsikatunnis või mokki limpsiv kiisu. Kui soovin pilti näha, siis sobran mälus ja vaatan. Arvuti on vähem koormatud, patareide pärast ei pea suuresti üldse muretsema ning üleüldse on vahvam.

kkkkkkkkkkkkkkkkkkk