Lendan kosmoses. Õhkõrnad ja lumised tähed jõuavad aina lähemale, kuni maanduvad kas minu kõrval maas või ninal, suul ja silmadel. Tähti sajab üha suuremal kiirusel, nad muutuvad üha suuremaks, neid on üha suurem hulk. Aeg-ajalt on kosmosesõidul näha ka mõne kaasreisija pead või saba. Kolm tüdrukut ja üks kass lebavad keset lumist metsavaheteed. Ainsaks valguseks on tänavalambi rüüsse peidetud kuu. Nii paremal kui vasakul asetseb pime mets, mis oma lõputus vaikuses näib justkui elutu. On parim ilm lendamiseks, eriti kui juhtud olema juba kogenud piloot.
Veidi hiljem, kui suus on sulanud šokolaad ja mantel lumest puhas, vaatan metsa. Või õigemini lumehelbeid ja emtsa korraga. Fokusseerimata pilku, jookseb silme eest läbi traagelniidist linte, vanade filmide kombel kujutatud sadu, kus on veidi kaldus jooned, mis aina sajavad ja sajavad ja sajavad. Ma pole üksi. Kolm tüdrukut ja üks kass vaatavad lumehelbeid.
Lumi talletab. Mis lugu võiks olla taga kahel erinevatest jälgedest koosneval rajal? Kuhu nad läksid, miks on jäljed vaid ühesuunalised? Või: kes olid need kolm tegelast, kes läksid kahe teise järel, tulid ja läksid ja tee peal nägid? Kuidas liitus nendega kass?
Kõigile nendele küsimustele peitub kusagil vastus, aga vahest on paremgi veel mõelda ise võimalikke stsenaariume ja mängida need oma peas läbi. Sest vahel on täitsa tore mõelda, et varasemalt pole üldse nii palju mõeldud, kui võiks, võinuks ja oleks võinud, ja nüüd on mõtlemine ja tõeliselt olemine mõnus vaheldus lihtsalt eksistentsile.

Ilus on olla, kui on sääraseid pisikesi momente, mis paistavad tegevat kõike heaks. Ja neid
tekib üha enam ja enam, kui neid vaid tähele panna. Juba ainuüksi täna jäädvustasin kaks hetke. Esimene, kui maailma ilusaimas pargis olevas tiigis peegeldusid maailma ilusaima vana linna majad ning selle kõige juures tõusis lendu lind. Teine, kui lõin oma selle aasta esimese pisikese lumememme, mis nüüd vaatab helesinisesse pilvitusse lõpmatusse taevasse, usku ja valgesse. Hoolimata oma väikesest kasvust on ta hingelt suur ja jäi silma torkama pikemalt kui teised pargis kohatud lumest tegelased, mille strateegilised piirkonnad suuruselt minu lumememme ületasid.

Varsti jänesekostüümid, porgandid ja kildudeks purunenud kevadväsimus.