Ootan endiselt, et keegi ütleks, et tegelikult oli tegu eksitusega. Et ma olen seda väärt ja midagi lihtsalt läks sassi. Et terve eelmine nädal oli unenägu. Vähemalt olen ma tänaseks sellest ääretust kurbusest lahti saanud. See on asendunud pigem õhkõrna lootusega, et ehk kuidagi veel.. teen vaikselt juba otsingutööd, kuidas leida endale toetaja, kes sooviks maksta pool miljonit krooni minu hariduse eest. Nii mõeldes ei tundugi ebareaalne. Aga tõepoolest, kui ma ei saanud sellepärast oma unistust täide viia, et ma olen eestlane ja elan Tallinnas ja käin kesklinna koolis ja olen niigi omadega mäel (haha), siis on see küll diskrimineerimine. Kui mul on liialt halvad hinded või olen ma väheselt aktiivne, siis sooviks ma neid võitjaist triksusid näha. Kui põhjus on mu iseloomus ja närvide puudulikkuses, siis on tegu mõistetava asjaoluga. Eks varsti fillin rohkem inni ka. Ja pärast seda ei sega enam eesti keele sisse inglise keelt, isegi siis, kui nii oleks lihtsam. Lubadused sünnivad viimasel ajal kuidagi lihtsalt.
Oma segases selguses avastasin ühe hea bändi ka. Või siis õigemini korjasin nad üles teiste avastuste pealt. 12 Stone Toddler. Iroonia, iroonia - nad on Brightonist. Aga see on tegelikult ju pigem hea ja armas ja nende laulud on ka head ja armsad. Tunne, nagu mõni õela näoga klounipoiss või frakis tsirkuseetenduse õhtujuht vaataks otsa ja laulaks melodramaatilist õõvastavat, kuid lummavat viit. Nemad võiksid mulle küll pimedas pargis vastu jalutada.