Vaikselt hakkan rahunema. Või õigemini on lausa veider, kui rahulik ma kõike arvestades olen. Järjekordselt on tunne, nagu oleks nädalaga tohutult kaugele hüpanud ning ei suuda ettegi kujutada nädalatagust Brittat. Ääretult, ääretult veider.
Viimasel ajal naudin puhkust ja mõtisklusi. Üle pika aja on jälle aega kodus olla, hingata ja olla. Neljapäeval ja reedel ärkasin pool tundi varem, et vaikuses õppida, ning hetkel kaalun, kas peaksingi selle muutma harjumuseks. Ilma kiirustamata kulgeda, ilma tormamiseta ärgata. Sõbrapäev ei kujunedki nii sihituks jooksmiseks kui uskusin ning koolimajas ringi jooksvad kallijänkud/notsud tegid südame soojaks juba varajastel hommikutundidel. Maleva lauluvõistlusel võitsime kolmanda koha ja väidetavalt kostus kõlarist vaid minu häält. Naljaninad. Aivar Haller aitas mul mõista, et tegelikult on parem olla mina ise ning mitte toimida nii, et teistele meeldiks. Nüüd peab sellest kombest vaid lahti saama. Sõbrad on mul armsad. Reedel, eile ja täna täitis südant päike ja palavalt rõõmus tunne, olgugi et otsest põhjust ei olnudki (veel). Lühidalt öeldes, polegi otseselt soovigi olnud end haletseda.

Kapsauss on kapsa sees ja mina olen sõiduvees.