"Ma ei läinud võistlema, ma läksin võitma," korrutas endale üks ummikus tüdruk, tehes vanalinnas tiire, et end enne tähtsat sündmust rahustada. Eile oli siis see päev. Mingil määral sai kahe aasta ootus, igatsus, pingutus läbi, samas võib see kõik alles alata. Või vastasel juhul järsult lõppeda. Vestlus Briti Nõukogus.
Ma ei tea, kas ma ei kartnud piisavalt või oli lihtsalt mu aju puhkeasendis, aga miskipärast jäi nii palju ütlemata ja välja näitamata, kui väga ma siiski igatsen Suurbritannias õppida. Minu unelm alates kaheksandast klassist ja nüüd võib see kõik purustatud saada, sest ma ei taibanud targemalt argumenteerida või korralikumalt istuda või ilusamalt rääkida! Olgugi et ma sain Shakespeare'i, Marlowe'd ja Potterit mainida, siiski tean, et oleks suutnud rohkem. Pärast saatuslikust toast väljumist ei tundnudki ma õieti veel, nagu ma oleks midagi suurel määral vussi keeranud. Pigem oli tunne hea, kuna intervjueerijad olid oodatust hulga sõbralikumad ja armsamad ning nelikümmend viis minutit olid möödunud välgukiirusel. Olnud ära saatnud ühe kandidaadi bussijaama, kes oli kusjuures meeletult sõbralik ja muuhulgas ka pianist(!), hakkasin kahtlema. Koolis süvenes see veelgi. Õhtul rääkisid ema ja isa, et ma masendusse ei langeks, kui ma ei juhtu stipendiumit saama. Ja täna - tänane päev oli lausa väljakannatamatu! Kõik, mida oleks võinud paremini või lisaks öelda, kõik, mis tegemata jäi. Ja siis see ootusärevus, ootusärevus, ootusärevus. Palun, Universum, võta vastu mu signaale ja mõista, et ma tõepoolest tahan seda. Täida mu unistus, kel iganes selleks võim on. Siis ma olen tõepoolest rõõmus.