Oh appi! Juba üle aasta olen oma mõtteid siia kirjutanud. Kooki ja torti polnudki see aasta. Lastešampust ammugi mitte. Selle asemel:
Olen mõelnud. Mõelnud Eesti peale ning hakanud rohkem mõistma oma riiki. Samal ajal olen ka aru saanud, et kõik ei ole hästi, et fookus on suunatud valedele asjadele, nagu näiteks mõningane õõvastav vabaduserist, millest, paistab, ei saa üle ega ümber, et me ei peaks laskma enda "esindajatel" nahka üle kõrvade tõmmata. Meie rahvus ei peaks langema võitluses raha ja muu materiaalse pärast, sellepärast ei peaks mitte kedagi põrmuks tallama. Ja need sõnad, mis ma hetkel kirjutan, ei ole sugugi nii suured, kui need näivad. Või siis lihtsalt mulle endale näib. Mina olen lihtsalt üks noor eestlane, kes armastab enda riiki ning seetõttu püüab hoiduda selle mandumisest. Ja kui heita ette, et ma ei suuda miskit ära teha, siis andkem mulle andeks, aga ma raputan pead ja ütlen, et suudan küll. Olen ka endast mõtelnud ja pidanud palju vestlusi, mis algavad sõnaga "tahaks", mis peagi muutub sõnaks "tahan", kuni leiab tee sõnani "saan". Unelmad, endakeskesed unelmad, kuhu on alati segatud ka muid inimesi, kes neist veel miskit ei tea. Olen mõtisklenud teiste eludest. Pannud kõrva vastu seina ja kuulatanud. Nii veider on mõelda, et selles samas majas kulgeb veel nii palju elusid, mis käivad hoopis teistel radadel, vahest küll astuvad samal kõnniteel, kus minagi, kuid ometi suundudes kuskile mujale! Vaadanud kõrgelt alla ning jälginud pisikest inimkogu jooksmas nõiduslikus pargis, mõistatuslikul jooksurajal. Missugune lugu (lood) oleks rääkida sellel samal täpil, nagu ka kõigil teistel. Elu on nii ääretult ilus, kui selliselt mõelda. Ja samas on ise olla nii keeruline, kui oma isekuses mõelda vaid endale, mitte üldse avada silmi ja kuulatada igal sammul teisi ja teistsugust.
Olen lugenud. Näidendiraamatukesi pärastlõuna ja õhtu ampsamiseks, luuleraamatuid omaette mõtisklemiseks (kas raamatut üldse saab teisiti lugeda?). Jan Kausi "Tema" näitas inimese kasvamist läbi valu ja läbimõtlematust oma tegudes, inimlikku nõrkust ja segadust. Mati Undi "Via Regia" pakkus mõtteainet, vahest isegi liiga palju, mille ma aga siiski lahkelt oma võimekuse piirides vastu võtsin, ning seda kõigest kuuekümne napi leheküljega. Nappus on vist viimane asi, mida selle raamatu kohta öelda. Kui vaid oskaks mina niimoodi kirjutada, kui suudaks vähesega nii palju öelda! Kaks erinevat maailma, üks lugu. Ilusad pildid - inimeste pildid, väikelinna pildid, teatripildid. Uhkustunne, kui olin mõne mainitud teoreetiku või kirjaniku nime varem kuulnud. Ma võin olla nii labane ja üldistav oma kirjeldustes, et ma parem ei hakkagi midagi enamat praegu kirjutama.
Olen tantsinud või vähemalt üritanud. Harilik kosmos kummitab peas ja hea tunne, mis saabus pärast lavalaudadelt või õigemini valgelt presentkattelt lahkumist, jääb meelde.

Need mõtted on mul täna. Homme võin ma tagasi vaadata ja mõelda sootuks teist. See ongi progressi võlu ja õud.