Thursday, 31 January 2008 @ 17:43
two centuries and how old is the earth
Ajast ja niiskusest krobeline lagi, lillelaadsete ja lõvitaoliste mustritega vaip ja Led Zeppelin. Põrnitsesin täna maas lebades lakke ja lage ning mõtlesin, et kas ma varem üldse elasin. Või kas ma tegelikult üldse süvenesid varem ümbritsevasse maailma või olin liialt sulgunud rutiini läbi püüdluse olla rutiinist väljas. Ausalt, ma olen selles kohas veetnud viimase kümne aasta jooksul kõige rohkem aega ja ma polnud kunagi varem sellisel viisil lage vaadanud. Vahest ainult siis, kui tuli taas kinnismõte teha kõhulihaseid, mis peatselt samuti kadus, või mõnel muul eesmärgil. Aga täna oli see kuidagi teistmoodi: eesmärgita lebamine, mis ometi tegi kõik palju selgemaks. Sageli ongi spontaansus kõikse parem viis, mulle näib. Ja nii ma seal lebasin, mõtlesin veel tundmatutest tunnetest, segastest tantsuliigutustest, ilmast. Aeg jäi kuidagi seisma või kaotas lihtsalt oma tähtsuse. Kiiruse lõksu mõistad alles siis, kui oled sügaval selle küüsis. Ehk sellepärast ma varem ei märganudki?
Täna nägin sööklas, kuidas ühel tüdrukul kukkus solgiämbrisse lusikas ja üks poiss sõi seitset saiaviilu korraga. Täna nägin, kuidas üks lilla mantlis lilla mütsiga lillaks võõbatud suuga vana naine lonkis õnnetul (või vahest just õnnelikul) ilmel vastassuunas. Täna nägin veidigi rohkem sisse.
Katriin helistas just ja ütles, et ta jalutab siiapoole. Vahetult enne, kui mu biitleid armastav telefon helisema hakkab, muutub üks kriips punaseks ja nii ma tean murdosa sekund enne, et keegi võtab minuga taas ühendust. Kas keegi saab üldse aru, et ma praegu nimme venitan? Katriin on kiire.

keset suurt linna seisab üks
võrdlemisi massiivne mägi
mille peal veidi rohukatet ja ei ühtki puud
neli väikest inimlooma seisavad
ja kardavad allakukkumist
äkitselt avastab üks trepilaadse tee
alustab hüplemislaadset konda
hüüdes pidevalt opposum

Lõpumärkus: ma pääsesin vestlusele edasi. Ja nõnda ka kolmkümmend teist inimest. Kirjutasin äärepealt, et verine või(s)tlus tuleb, aga siis mulle meenus, et ma ei lähe sinna lahingusse. Ma lähen endast parimat andma, mina olema ja end endale tõestama. Räägi veel endakesksusest.
0 comments


kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda.


kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.
Praegu. Niisama.

1. Vaikus
2. Musique tranquille
3. Sõnad
4. Tähed
5. Teater
6. Lumehelbed juustes,ninal
7. Õhtulooris linn
8. Prantsuse keel


Arhiiv
February 2007
March 2007
April 2007
May 2007
June 2007
July 2007
August 2007
September 2007
October 2007
November 2007
December 2007
January 2008
February 2008
March 2008
April 2008
May 2008
June 2008
August 2008
September 2008
October 2008
November 2008
December 2008
January 2009
February 2009
March 2009
April 2009
May 2009
July 2009
August 2009
September 2009
October 2009
November 2009
December 2009
January 2010
February 2010
March 2010
April 2010
May 2010
June 2010
July 2010
January 2011
March 2011
January 2012
March 2012
April 2012


lingid
Pildid
Kelli
Karin
Hanna
Rauno
Laura
Siim
Vaatevinkel
Teatraalsed porgandid
Head noored


le melting pot

ShoutMix chat widget


jalakõndija
Kõnnin, käin jala
Mööda lõputuid tänavaid
Mööda tuhandest väravast

Varakevadine päike paitab mu
põski
Vaatan ringi ja näen
tühjust

Soojus saadab järjekordset
klaastaarat,
läikpaberit,
sigaretijäänust
mu sulnis kodulinn

Kõnnin, käin jala
Mööda kodulinna tänavaid
Mööda kaasmaalaste väravaist

Armastan sind, isamaa
Kui mitte täna, siis homme
Kui mitte homme, siis eile

tänud
layout: detonatedlove
inspiration: heyromance
pattern: source unknown
header: mina, ma ise