Vahel ei saa isegi mina endast päris hästi aru. Vahel ma ei mõista ennast isegi. Vahel on mul tunne, et ma ei tea pooli asju, mis mus peitub. Näiteks võin ma ühel hetkel lihtsalt nutma puhkeda ja teisel hetkel hüsteeriliselt naerda. Närvipundar, see vist sobiks mu kirjeldamiseks. Paar aastat tagasi rohkem, nüüd harvem. Kuid siiski. Ja muidugi see, et ma ei tea ise ka, mida ma päris tahan. Või õigemini ma tean, aga miskil müstilisel põhjusel ma seda kohe üldse ei saa. Metsa, nii lihtne on öelda, et ole positiivne ja rõõmus, aga teha on keeruline, eriti kui nii palju lahendamata küsimusi on su sees.

Tegin eile ühte iseloomutesti, nii pikka kui lühikest varianti. Millegi pärast tundus lühikese vastus täpsem, vahest sest ma ei suuda lihtsalt 156 küsimuse vältel endaga piisavalt aus olla.
"Kuigi eneseotsing on tema jaoks erakordselt paeluv, edu selles ta saavutab harva. Nagu ka kõik NF temperamendid, stressile allutatud INFP tüüp sattub segadusse. Stressi situatsiooni arenguga kasvab tema oma „minast“ isoleerituse tunne. INFP tüüp osutub võimetuna määrama oma koha ajas ja ruumis. Ta kaotab silmist lihtsaid detaile ja selle asemel koondab tähelepanu lihtsate toimingute enam abstraktsetele ning sümboolsetele tõlgendamistele."

Olen nagu kamin, mis pole aastaid tuld näinud. Must ja tahmane, selle otstarve unustatud. Seismajäänud.