Istusin täna pärast etendust "Kivid sinu taskutes" trollis number neli ning mu peas lendlesid kõiksugused meeletud ideed ja kuulsus ja natuke ka tühjus. Trolliakendest välja vaadata ei näinud, sest neid kattis porikiht. Vahest oli tegu hoopis jää või kirmetiselaadne kattega, kuid arvestades praegust talvkevadist ilma, siis pole see nii tõenäoline kui esimene variant ning tegelikult pole sel ka nii suurt tähtsust. Kuna aken oli nii kuis oli, kõigest kauged tulukesed paistsid kui mõne metsas asuva miniatuurse imelinna tuled, siis pidi ise nägema. Ja nägingi. Puuvarjud möllasid ja liikusid ja haihtusid. Ning imelik joon ilmus, kadus ning tuli jõnksatusega taas. Kui mu peatus lähemale hakkas jõudma, ei tahtnud jalad mind välja viia. Ei tahtnud astuda välja, ei tahtnud minna ära. Tahtsin jääda. Vastu tahtmist tuigerdasin siiski ukseni ning tegin sammu reaalsusesse.
Etendus täna oli hea. Tekitas palju mõtteid, eelkõige seoses sellega, kui palju siiski lihtinimese elu maksab. Kui sa oled tavaline külapoiss, kellel samuti on unistused nagu kõigil, kas on üldse võimalik need täide viia? Või tallutakse need kohe vastu maad, lausa maa sisemusse? Ja kuidas on muutunud kolonisaatori roll, kuidas ameeriklased on muutunud "pärismaalaste" iidoliteks, kes võtavad endale õiguse sisse marssida, hävitada ja lahkuda taas. Ausalt öeldes tahaks seda filmi näha, toda lehmafilmi. "Kui mina oleksin ma lehm, oleksin ma lüpsilehm, et mind ära ei tapetaks."
Nägemus või siis loominguhoog oli ka täna. See, millest ka Panso rääkis. Ühel hetkel lihtsalt tuli ette, kuidas peab olema ja mis saab olema. See oli lühike, aga ometi ta oli. Visandasin paberile ka, nii igaksjuhuks. Ootan jätku.

tule mu sülle ja kao taas,
ma ei heida ette, kui vaid
tuled mu sülle ja jääd
kas või veidiks
viivuks
et saaks tunda sind ma
meenutada
visandada taas pildi su näost
kätest
varvastest
ja siis võid jälle kaduda,
kui lubad,
et tuled kunagi
taas

Ei ole siiski see vision de rêve, mis ennist mainisin.Ning ma ei taotle miskit.