Olemiskõndija

Üheksa aastat rippus mu vannitoas üks ja sama vannikardin või õigemini dušikardin, sest meil pole kunagi vanni olnud. Beežikat tooni, võiks öelda, et isegi roosa, kuid mitte silmariivav. Seda ilmestasid pisikesed rombid korrapärastes ridades. Kui ma olin kaheksa-aastane, siis ei ulatunud ma puudutama seda võru, mis hoidis seda üleval. Vannikardin jäi üha vanemaks, muutus üha räpasemaks, sinna sisse tekkisid augud, mitte küll koidest ega mõnest minu järjekordsest kaalutust olekust, vaid kassi soovist ennast kunstiliselt väljendada. Mõni auk oli lausa nii kõrgel, et viimasel aastal end pestes sain sealt välja piiluda ja tabada mõnda värvitäppi seinal rippuvatest rätikutest. Ja siis ühel päeval koju jõudes ütles ema, et ta ostis uue vannikardina. Kurbust tundes läksin vannituppa ning nägingi toda uut selli rippumas. See oli täpselt samasugune, beežikas, peaaegu et roosa, rombidega korrapärastes ridades. Nüüd ma ulatun seda võru puudutama.

See on naljakas, kuidas kodus aeg seisab. Täis vanu asju ning muutumatust. Just nagu see sama dušikardin. Mu voodi on mulle tasapisi hakanud väikseks jääma, mis on paratamatu pärast rohkem kui kümmet aastat. Tavaliselt ei raatsi midagi ära visata ning seetõttu on tavaliselt mu õppimislaud ühtlase paberi ja raamatute ja pisikeste vidinate all. Ümberpaigutus on sellele kohale tundmatu sõna. Ja nii ongi hea.

Niisama vahvat: Äärmisel meeldiv on teada saada kell pool kümme õhtul, et mul on vaja homseks kirjutada essee nii vastumeelsel teemal kui selleks on "My heaven". Tänan sind, tänan sind, tänan sind. Olles keskendunud hetkelisse ellu, üritades sellest pigistada välja seda vähegi väärtuslikku ning inimlikust lollusest puutumata jäänut, pole mul tõsimeeli olnud aega mõelda, mis saabub pärast. Ning päris ausalt öeldes ei usu ma, et minu fantaasia, olgu seal nii palju jäätisemägesid ning teatrietendusi ning arukaid kaaslasi kui tahes, suudaks sellele anda õiget vastust, kuna see lihtsalt puudub.

Ma olen nüüdsest või ainult praegu Britta Johanna.