Lumi tuli maha ning ma avastasin oma talvise võlumaa. Aga siis sulas lumi ära ja muinasjutt tundus läbi saanud olevat. Tegelikult see aga alles algas või on sel teel.
Mul on tunne nagu tänase hommiku ja praeguse hetke vahel on olnud mitu aastat. Pikka ja põnevat ja keerukat ja lihtsat aastat. Praemunaga võileib, veidike kehvapoolne trammisõit ja meeldetuletatud oskused libedal mahuvad veel siia aega, aga see hüplemine tantsumatil, ploomimahlaga jäätisekokteil ja CCCP-i pood on juba üleminek. Kui me aga jalutasime kolmekesi Kelli ja Katriiniga mööda hilisõhtust ja varaöist Kalamaja, siis kasvasin ma vist küll valguskiirusel. Harutasime end ja piilusime teiste akendest sisse (esmana meenub helesinine sein valgete pilvetupsudega ja tumesinine kamin) ja lihtsalt rääkisime. Või võib lausa öelda, et ütlesime. Formuleerus selgemalt üks pikaaegsem unistus, mille täitumist ma ei suuda ära oodata ja samas ma tean, et kui see tuleb, tuleb ta pea iseenesest. Lapsepõlv tuli meelde ja tulevik tuli meelde. Üks maja algklassidest, mille asukohta olin kaua otsinud, leidis mu taas. Rivis telefoniga rääkimine ehk kolm ja kolm võrdub kuus tol hetkel. Kõik nii erinevad ja siis samas nii sarnased. Lühilausetega kirjeldamine on nii hea, sest nagu öeldud, mõtet näevad need, kes teavad, ja muidu jäävad sõnad sõnadeks, olgu nad siis ilusad või mitte. Nende lõputute tänavate kollakas valgus tuletas mulle meelde nii palju, tekitas sellist tunnet, nagu oleks see õnnis aeg juba olnud või on tulemas. Retke algus oli juba paljutõotav. Kui ühel oktoobrikuu hilisel tunnil kutsusime Katriini Stroomi randa, seistes tema maja ees, põgenes K tuppa. Kui me täna sedasama asja kordasime, muutes vaid kohta, põgenes K tuppa, aga selleks, et naasta. Ja nii me läksime. Järgmine kord ei oskagi arvata, kust me jätkame. Mus on tunne, et viimastel päevadel või tundidel olen ma muutunud õnnelikuks ning hakanud mõistma selle sõna olemust. Ma ei tea, vahest see on kõigest enesepete või järjekordne lihtsalt üks ilus lause, aga millegipärast lihtsalt nii on. Mulle tuleb meelde kummituslik tänav ja nüüd juba kahekesi jooksmine. Sinistest tuledest päikeseprillidega jõuluvana (või päkapikk, aga see ei mängi suurt rolli) ja vestlus, kas mul on pildimälu. Kiirsammul, nüüd juba üksinda, kodu poole suundumine ning kaks mehehakatist, kes karjusid loomanimesid, ning see, et ma sain ühe pilguga neile öelda kõik, mis ma arvasin. Et mind ausõna ei huvita tegelikult, sest mul on lihtsalt selleks liiga hea.

Palju oli täna hetki. Selliseid, mille nimel ma elan.