Sunday 24 June 2007 @ 23:30
One crazy week
On olnud üks metsik ja kiire nädal. Või olgu, kiire on ta kindlasti olnud. Kergelt põnev ka. Pisike kokkuvõte:

Esmaspäeval sai maiustatud OSI-katega Kompressoris. Tarokaardid osutusid tõeliseks hitiks, pannkoogid mustikamoosi ja kohupiimaga olid nämmud. Me istusime seal nii kaua, et ma olin sunnitud "Ameerika supermodelle" sealselt seinalt ja hääletult vaatama.
Teisipäeval oli see äärmiselt tähtis päev. Lõpetamine. Mina, Britta Tarvis, lõpetasin põhikooli. Hüppame nüüd ärevusest lakke ja karjume seda tehes sadu kordi "hiphip-hurraa!". Mult küsiti mitu korda, mida ma nüüd tunnen. Ja nii kurb kui see ka poleks, aga midagi ei tundnud. Võib-olla natuke kurbust, aga minimaalselt. Ma ei ole kindel, kas põhjuseks oli see, et mulle ei jõudnud kohale, et ma ei näe enamus neid inimesi enam kunagi, või lihtsalt pole põhikooli lõpetamine minu jaoks midagi. Vahest on süüdlaseks mõlemad. Peale ema tehtud rabarberikoogi mugimist (mis oli kusjuures niii hea) viis mu ema minu, Kelli, Pauliina ja Merilini Oxforelli, kus toimus meie lõpupeoke. Originaalne, kas pole mitte? Kohale jõudes pidin siiski tõdema, et koht oli ilus. Kahju, et sel selline maine oli. Õhtu/öö oli äärmiselt humoorikas ja lõbus. Joogiga või joogita. Minul oli igatahes lõbus vaadata oma ülemeelikus tujus koperdavaid või vastupidi high-speedil jooksvaid klassivendi, kes terve üheksa aasta jooksul on minu mäletamist mööda paar lauset öelnud, ja Meriliniga krampe esile toovas vees sulistada. Ja Kellit kiusata. Ja tantsida "Umbrella" järgi (mitte nii palju kui teised küll). Ja naerda. Ja lõkke ääres kükitada. Ja naerda. Ja mahla juua. Ja kringlit süüa. Olgu, viimast ma küll kahetsen, kuid siiski.
Kolmapäeval müdistasin ma esimese bussiga, mis pidi tegelikult küll marsa olema, koju ja jäin magama. Peatselt pidin kooli vaktsineerimistõendi järgi minema, väga intrigeeriv ja vajalik fakt. Pärast seda tuli Kelli minu juurde ja üheskoos leidsime, et oleks väga vinge, kui mu nimi oleks Britta Priks-Paabumets. Selle saamiseks pean ma eelkõige leidma mehe perekonnanimega Priks, lahutama, säilitama tema perekonnanime, leidma mehe, kelle familija on Paabumets ja ongi olemas.
Neljapäeval kell 18.00 läks D-terminalist laev, mille peal juhtus olema ka Jakob Westholmi Gümnaasiumi 9.a klass. Meie ülioriginaalne lõpureis, mis osutus tõepoolest olema küllaltki vinge. Hoolimata tantsupõrandal noori neide terroriseerivatest türklastest/itaallastest/kesiganesnadolid sai tantsida korralikult ja "hullu pandud". Oi, kuidas mulle meeldib teisi tsiteerida. Aga lõbus oli siiski. Tollest õhtust pärines ka järgnev naljake (täpne sõnastus kergelt ununenud):

Britta (loeb Cosmopolitanist ette meeste arvamusi joodiknaistest): "Joovad naised on igatahes koledamad ka."
Kelli: "Ma ei tea, mina saan küll ebakaines olekus rohkem telefoninumbreid."
Britta: "Ma ei usu, et nad on siis piisavalt adekvaatsed, et sind korralikult näha."

Reedel jätkus reis. Pean tõdema, et Stockholm on suurepärane linn, mis sellest, et nad jaanipäevast nii palju lugu peavad, et panevad poed juba REEDEL kinni, nii et vaesed eestlased ei saagi sisseoste teha. Kahju. Aga vahtkonnavahetus oli huvitav ja Kelli kutsub meid külla, kui ta Stockholmi kunagi elama asub. Õhtul veendusime Kaisa, Karini ja Merkaga, et karaoke pole meie jaoks. Poleks uskunudki, et see nii jubedaks kujuneb. Lisaks olevat ma Merkalt mikrofoni kogu aeg ära krabanud ja seda peaaegu suudelnud. See oli alateadlik, ma vannun.
Laupäeval jõudsin koju, olin väsinud, käisin poes ja läksin kell kaheksa paariks tunniks pikutama. Ärkasin alles täna hommikul kell üksteist. Oli alles meeletu jaanipäev. Oh well.


Aga homme lähen ma Venemaale nädalaks ajaks, kus ma saan tutvuda Peterburgi võludega ning harjutada oma vene keele oskusi. Ja živuu v švetsii (ei saa ju ometi öelda, et ma elan Estonijas, ei ole hetkel huvitatud enesetapu sooritamisest).
0 comments


Sunday 17 June 2007 @ 00:43
Oh lilled, oh liblikad
Mu süda õhkab rõõmust ja kergendusest. Lõpuks ometi on see läbi. Või kui nüüd täiesti korrektne olnud, siis kohe varsti saab see läbi. Eksamid on tehtud, hinded teada ja lõpetamine teisipäeval. Üheksa aastat mu elust on möödunud nagu niuhti ja ees on kolm aastat teadmatust ning uudsust.
Ausalt öeldes hakkasin ma ise ka eksamite ajal veidi kartma. Nimelt kui ma paanitsen niivõrd meeletult põhikooli lõpueksamite pärast, mis tegelikult pole just raketiteadus, siis mida teen ma gümnaasiumis? Ma ei kujuta ettegi, kui nüüd päris aus olla. Aga tegelikult ei peagi see veel selge olema, aega on ning ka lootust, et kunagi ma saan jagu oma pidevast närvitsemismaaniast. Haha.

Terve eilse õhtupooliku veetsin ma närveerides oma inglise keele eksami hinde pärast. Millegi pärast aga hinnet e-kooli ei ilmunud ning seetõttu ärkasin ma täna kell 7.45 (!), roomasin vannituppa, muretsesin meeletult inglise keele eksami hinde pärast, hüplesin tagasi magamistuppa ja uinusin. Uuesti avasin ma oma silmad kell kaksteist, jõudsin elutuppa, muretsesin meeletult inglise keele eksami hinde pärast ja lülitasin arvuti sisse, et jõuda e-kooli, mis teatas mulle mu tuelmuse. Nüüd on see hetk, kus peaks kõlama trummipõrin ja teatavaks saab see, et ma sain viie. Luckily. Mul oli peale eilset kirjalikku osa tõesti tunne, nagu ma tahaks lihtsalt kuhugi ära joosta. Tee peal oleksin ma ka muidugi eksami koostajaid külastanud ja neile oma arvamuse öelnud. Iseenesest oli tõesti kerge, aga mida lugemisülesannet? Kuidas tuleb selle peale, et sinna nii kahetimõistetavad väited panna? Karin ütles õigesti, et ka eesti keele eksami puhul poleks ta seda osanud. Või vähemalt mitte kindlusega vastanud, lisan mina.

Peale kahe eksamikese sisaldas nädal veel suurel hulgal mõtisklusi, paari mõnusat koosviibimist, millest võib lähemalt lugeda teatriporgandite blogist, ning parimat videot, mida ma elus näinud olen ning mis sisaldas väga kunstilisi kaadreid Pauliinast. Kuna mul on hetkel tunne, nagu praegune sissekanne oleks ilma filosofeerimiseta kuidagi hale, siis lahkan lähemalt eelpool mainitud mõtisklusi. Kui nüüd vaid leiaks mõne hea lause, millega sujuvalt sellele tegevusele üle minna!
Põhimõtteliselt sain ma nii tänase, eilse ja üleeilse päeva jooksul aru, et pole mõtet olla liialt ühes asjas kinni. On aeg liikuda edasi, olla avatud ning vaadata vahelduseks ka teises suunas. Olla kastis kinni, nagu meie liigile tänapäevaks kombeks on (sellest võiks tohutult näiteid tuua, mida ma siinkohal siiski tegema ei hakka, et sissekannet lühikesena hoida), pole just meeldiv ning kindlasti ei taha ka mina näha asju vaid ühest küljest, kuigi kõigel on mitu külge. Võimalusi on piiritult, seega miks peaksingi ma leppima vaid ühega? Arusaadavalt on see veidike veider tekst mõistetav vaid minule, aga igaksjuhuks võib ju katsetada, kas keegi siiski suudab selle arutluse varjatud mõtte dešifreerida. Väike katsumus ja väljakutse sulle, sulle ja sulle.


Üldiselt olen ma kergelt väsinud, teisipäeval kell 16.00 on mu viimane aktus JWG aulas ja mu elu esimene põhikooli lõpetamine ning meie lõpualbumist on täis väga huvitavaid silmarõõme.
0 comments


Tuesday 5 June 2007 @ 18:20
Vaimuvaesus ruudus, kuubis, astmes neli
Tahaks nii meeletult pajatada eelmisest nädalast, mis oli täis naeru, rõõmu ja ringijooksmist, aga kuidagi ei taha rikkuda sõnadega seda elamust ära. Lisaks ei ole mul absoluutselt kirjutamise tuju, aga kuna hetkel käib mulle üks Karini-nimeline tegelane nii väga peale sellega, et ma uue sissekande teeksin, siis pole mul muud valikut kui sõnu ritta klohmida ja vähemalt mingisugunegi seotud tekst valmis saada.

Ausalt öeldes on lausa patt istuda toas sellise kauni ilmaga. Samas sain ma vanalinnapäevadel tuules, vihmas ja päikeselõõsas inimestele programmivihiku kasulikkust seletada püüdes vist paraja foobia värske õhu suhtes. Samas tõi see katsumus mulle lisaks villidele ja kuumarabandusele (või vastupidi läbivettimisele) ka uusi tutvusi, palju kogemusi ja tasuta teatripileteid. Mõneti tahaks ma lausa tagasi. Ei, ma pean end parandama, tegelikult tahaksin ma igatpidi tagasi. Hetkel meenub mulle elavalt Treffi lõpupidu Nukuteatris, kus Merilini ja Kellit jälitas maniakaalne meesterahvas sooviga nendega tantsida ning need maagilised puuviljakorvikesed, mida ma lausa neli tükki ära sõin, ja siis meenub veel.. Oeh, aitab sellest teemast, vähemalt sai nüüd selgeks see, miks ma hetkel siseruumides passin ja oma aega sellisel kujul veedan. Right.

Lisaks vanalinnapäevadele põletab mu sisemust hetkel veel üks sündmus (kuidas seda teisiti küll nimetada?). Heas mõttes põletab. Tegemist on Carlo Gozzi näidendiga "Ronk", mille mugandas Eesti publikule Elmo Nüganen ning mida mina eile Linnateatri lavaaugus kaemas käisin. Poleks uskunudki, et see etendus mulle nii väga meeldib, aga juhtus siiski nii, et minu kuri ja kriitiline hing võttis selle näitemängu omaks. Kui seda oleks etendatud nii, nagu see keskajal oli ehk need lamedad naljad oleksidki olnud kogu komöödia, mida vanasti Commedia dell' arte all silmas peeti, siis vaevalt oleksin ma säärases vaimustuses. Kuid oh ei, kõik karakterid olid nii ülespuhutud ja -paisutatud ning ülepakutud, et suisa lust oli vaadata. Lisaks olen ma positiivselt üllatunud kavalehe üle, kus on kirjas täpselt kõikide maskide ehk tegelaste kohta ning Carlo Gozzi kui autori kohta. Igatahes rohkem infot kui ma Keskraamatukogust suutsin leida, kus polnud mitte ainsatki tolle kuulsa itaalia komöödiakirjaniku teost.

Liikudes sujuvalt teatrilt kirjandusele, siis tuleb mulle esmajoones kohe pähe eilne eksam. Tõepoolest, see on käes. Eksamiperiood on alanud ja tegelikult ma ei karda. Või siiski kardan, kuigi mul pole õrna aimugi, miks, sest tegemist on põhikooli lõpueksamitega, seega ei peaksid need nii kohutavalt keerulised olema. Aga ometi läks mul eesti keele ja kirjanduse eksam päris luhta. Jah, ma sain küll viie, aga oleks oodanud kergelt rohkem punkte. Te võite süüdistada mu eneseuhkust ja arrogantsi, aga tegelikult on asi lihtsalt selles, et pärast üheksat aastat võiks ju ikka arvata, et inimene oskab kirjutada ÜRO kohta Ühinenud Rahvaste Organisatsioon. Loogiline, vägagi loogiline, aga mille pärast ma siis "Ühendatud" kirjutasin? Mõistmatu, vaevalt, et keegi on neid rahvaid ühendanud, et nad peaksid suisa ühendatud olema. Eksami ajal aga sellised loogilised ja lihtsad asjad pähe ei tule. Närvi ajabki mind just see, kui lolle vigu ma tegin. Aga pole hullu, elu läheb edasi, esimene eksam on sooritatud ja jäänud on vaid kaks it's-all-about-vormistamine tööd veel. Hoidkem mulle pöialt, et ma järgmine kord arukam oleksin.


PS! Hansapank andis meie projektile kahe tuhande viiesaja krooni asemel kakskümmend viis tuhat krooni ja ma sõin pühapäevaõhtusel lõpetamisel Meriton Grand Hotel-is (lihtsalt pidin seda ütlema!) liiga palju. Ja meist saavad Kariniga pinginaabrid, eks?
1 comments


kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda.


kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.
Praegu. Niisama.

1. Vaikus
2. Musique tranquille
3. Sõnad
4. Tähed
5. Teater
6. Lumehelbed juustes,ninal
7. Õhtulooris linn
8. Prantsuse keel


Arhiiv
February 2007
March 2007
April 2007
May 2007
June 2007
July 2007
August 2007
September 2007
October 2007
November 2007
December 2007
January 2008
February 2008
March 2008
April 2008
May 2008
June 2008
August 2008
September 2008
October 2008
November 2008
December 2008
January 2009
February 2009
March 2009
April 2009
May 2009
July 2009
August 2009
September 2009
October 2009
November 2009
December 2009
January 2010
February 2010
March 2010
April 2010
May 2010
June 2010
July 2010
January 2011
March 2011
January 2012
March 2012
April 2012


lingid
Pildid
Kelli
Karin
Hanna
Rauno
Laura
Siim
Vaatevinkel
Teatraalsed porgandid
Head noored


le melting pot

ShoutMix chat widget


jalakõndija
Kõnnin, käin jala
Mööda lõputuid tänavaid
Mööda tuhandest väravast

Varakevadine päike paitab mu
põski
Vaatan ringi ja näen
tühjust

Soojus saadab järjekordset
klaastaarat,
läikpaberit,
sigaretijäänust
mu sulnis kodulinn

Kõnnin, käin jala
Mööda kodulinna tänavaid
Mööda kaasmaalaste väravaist

Armastan sind, isamaa
Kui mitte täna, siis homme
Kui mitte homme, siis eile

tänud
layout: detonatedlove
inspiration: heyromance
pattern: source unknown
header: mina, ma ise