Öösel hambaid pestes tulevad huvitavad mõtted. Näiteks rääkis eile üks hääleke mu peas: "Ma olen see, kes olen. Oma heade ja halbade külgedega. Milleks hakata kellekski, kes ma tegelikult pole? Pigem peaks ma ennast lihtsalt arendama, mitte muutma teiseks." Ja nii ongi. Tohutu dilemma. Ma räägin ja mulle räägitakse tihti, et ma peaks paremaks hakkama. Need mu halvad küljed, mida, tunnistan, mul jagub, on samas ju siiski osa minust. Ma tean, et ma saaksin neist soovi korral lahti või õigemini oma väliselt kestalt minema, kuid sisemusse jääksid need ju siiski alles, sest need on osa minust. Pole ka ju mõtet oma elu totaalseks teatriks muuta ja luua üks täiesti uus karakter, keegi, kes kannab minu nime, kuid pole siiski mina. Arendus, mitte parandus.
Täna on üldse üks imelik päev olnud. Selline, mis vahel ikka ette tuleb ja pealtnäha on alati justkui sama: jääd koju, ei astu kordagi uksest välja, ei pane tähele, millal juba pimedaks muutub, loed raamatut, nokitsed millegi kallal virtuaalmaailmas, loed jällegi raamatut, vaatad mõnda filmi (täna oli selleks "Vinged vennad", mis kaotas mu ei-tea-mis-see-veel-on arvamuse Soome filmikunstist), kuulad head muusikat ja mõtiskled. Aga samas pole need hetked kunagi ühesugused, sest mõtteviljad on erinevad, raamatud on erinevad, filmid on erinevad. Kuupäev on ka erinev.

Ma hakkan järjest selgemat pilti omama sellest, kus ma kunagi olla tahaksin. Taaskord elan oma unistustes, mis päris ausalt rääkides pole just kõige parem võimalikest variantidest. Muidugi olen ma pigem pea pilvedes kui kahe jalaga maa peal, aga ma ei taha ka haiget saada.