See on olnud üks äärmiselt intensiivne aasta. Et seda mingilgi moel kokku võtta, siis näppan ma Kellilt idee ning teen seda läbi piltide. Muidugi ei anna ka see edasi kõiki neid tundeid, kuid siiski mingil viisil teeb kõik lihtsamaks.



Ole Sina Ise! klubi on täitnud mind kõiksuguste tarkuste ja mõtetega (ja veel suure hulga toiduga) ning on ühtlasi muutunud ka vaieldamatuks osaks minu neljapäevadest. Siinkohal tuleb meelde ka see, kui me aprillirahutuste ajal kella kolmeni Teatrilaborisse lõksu jäime. Elamus mässugune.


Meie hiliskevadised koosolekud või õigemini koosolesklemised, mis kujunesid sageli lihtsalt olesklemiseks ning piltide klõpsimiseks lindudest, katusel turnivatest meestest ning väikelastest. Oh mõnus aeg.


XXVI Tallinna Vanalinna Päevad. Terve nädal trallitamist ja töötamist ja naermist ja olemist ja tasuta sööki. Ning muidugi ei tohi unustada TREFF-i lõpupidu, kuhu me suhteliselt suvaliselt kell kolm öösel sisse marssisime. Pidu ja pillerkaar, läbi mitme saali toidu all lookas lauad, absurdihuumor ühe veidi vindise mehe näol. Raske lahing oli.


Põhikooli lõpetamine, vana kooli ja klassiga hüvastijätt, huumorit ja laudadel tantsimist täis lõpupidu, imepisikesel tantsupõrandal tantsimist täis lõpureis, avastamine, et tegelikult oli meil siiski võrdlemisi hea klass. Üheksa (faktinärijatele kaheksa) mälestusterohket aastat. Paratamatult jäävad need inimesed alati osaks minust.


Rootsi reis, kuhu mahtus nii viikingi mängimist, kohutavaid poose (pildil on näha üht ebaõnnestunud kassi ja irvitavat Kellit), maasikakauplemist, maasikaõgimist ühel hiigeltrepil (poole ajast halasin ma, et me seda Kulturhusetit üles ei leidnud polnud, kuigi me istusime täpselt selle ees) ja eelnevalt mainitud tantsimist Aluminium Club'i kahe meetrise läbimõõduga tantsupõrandal.


Vahetult järgnev Peterburi reis, kus Kuldne Kolmik (mina, Kelli, Merka) vallutasime Venemaa südame. Eesmärk vene keel selgeks saada jäi täitmata, kuid selle-eest oli naljameeter igavesti laes. Õhtud meie kõledas vangitoas, võistlused, kes suudab metroos kõige mornimat nägu teha, Vene supermarketis poodlemine, oma rahvuse ebaõnnestunud varjamine, sest kõik said meie imelikkuse tõttu aru, et venelased me olla ei saa. H-he-hea.


Läänemaa. Maakoht. Puhkamine. Kontsertid. Kõiksugused loomad. Suve lahutamatu osa.


Hansapäevad. Mitte küll nii kodused kui vanalinnapäevad, kuid siiski ütlemata mõnus kogemus kõndida tõrvikuga mööda Tartu vanalinna kohtlases ürbis ringi. Eriti vahva oli see, kui Kelli unustas oma sünnipäeva ära, viie meetri kõrgusele hüpanud inglane ja jalutuskäik öises kakerdavaid inimesi täis Tartus. Jehee.


Suve ning üldse üks aasta tipphetki - malev. Riskantne töö (puuhalud ja lendamine pole hea kooslus), öine rännak Hiiumaa otsa läbi mere ja põõsaste, rannal magamiskottides päikesetõusu ootamine allesjäänud tugevatega, öised maffia- ja muud mängud (millest on targem mitte rääkida), keset maanteed lebades tähtede vaatamine. Ja muidugi need inimesed, kõik need 17 inimest(16-1+2=17), kes jäävad alatiseks meelde.


Maleva kokkutulek Pilistveres, kus Hiiumaa II võitis ühtlasi ka aasta rühma tiitli. Sai tunda mudaaugus ujumise mõnu, otsida ja vaadata terve rühmaga langevate tähtede keset telklaagrit, laulda ja tantsida ja etelda ja rõõmu tunda. Wawawewaa, ütlen ma selle peale.


Lõpmatud jalutuskäigud Kelliga, kus tavaliselt vatran ma ühel, vahel ka kahel teemal. Just siis saan ma tunda end täiesti vabalt, julgena.


Ausalt öeldes ei mäleta ma end enne FoorumTe:-d. Tähendab, mäletan küll, aga siiski veider mõelda, et tegelikult olen ma seda projekti kõigest pool aastat teinud. Funny how time flies when you're having fun.


Uus kool ja uus klass. Uued reeglid, uus suhtumine. Üks parimaid hetki praegusest kooliaastast on kahtlemata rebaste ristimine. Äärmiselt mõnus joosta terviseringe ümber kvartali, mugistada naerda kaasrebaste haigete kostüümide peale ning taluda päev läbi mõnistusi.


Ei ole lihtsalt mingi suvaline pilt paarikesest, tegemist on hoopis fotoga filmist "Minu vend on ainus laps". Jah, mõistagi on tegu PÖFF-iga. Üks hea nädal ja veel paar päeva peale, toredad uued tuttavad, mõni vana tuttav, paaaaaalju filme.


Enesetäiendamise pidev protsess, mis jätkub ka järgmisel aastal. Täiendan B-d ja parandan Rittat. Aitäh sulle, kahetuhande seitsmes aasta anno domini, nende võrratute elamuste ja seikluste ja kogemuste eest! Mmmmõnus oli.

Mul on tegelikult ainult üks lubadus ja soov uueks aastaks:
saada paremaks inimeseks.