Reedel sai alguse üks äärmiselt toimekas periood. Reedel algas PÖFF.
Kahe päeva "saak" , selleks, et ma ka kunagi hiljem suudaks meenutada kõiki neid elamusi, mida see festival mulle pakkus:

Minu tädi postmodernistlik elu (Hiina)
Erinev, sootuks erinev tavalistest lääne filmidest. Ülesehitus teistsugune, tegelased teistlaadi ja huumor omapärane. Kui alguses see film mulle suurt mõju ei avaldanud, siis loo arenedes hakkas see mulle üha enam meeldima. Suurepärane näide sellest, et modernne elu urbanistlikus keskkonnas ei pruugigi olla kõige parem ning lõpuks pöördume siiski tagasi algpunkti.

Minu vend on ainus laps (Itaalia)
Loo tegevus võttis aset 1960.-1970. aastatel; ajal, mil Teise maailmasõja haavad küllaltki veel värsked olid ning Külm sõda oli täies hoos. Ühe perekonna lugu, keskenduses rohkem küll kahele perepojale ning nende vaadetele. Palju viiteid Itaalia ajaloole just Mussolini diktatuuri ajal ning püüdlus taastada seda, mida oli. Või siis vastupidi - ülistada kommunismi ning seda Itaalias levitada. Ning kõige selle keskmes ka üks tüdruk, keda mõlemad vennad armastavad. Igati armastusväärne film.

Scott Walker - 30. sajandi mees (UK)
Üle pika aja üks huvitavamaid filme, mida ma näinud olen. Paratamatult tekkis mõte, kuidas on võimalik, et ma ei teadnud mitte midagi tollest muusikust ning tema loomingust. Lisaks mõeldes praegusele muusikatööstusele, mis tähendab paljaid naisi täis bling-bling videosid ning edu kõige halvema laulmisoskusega artistile, on põnev kuulata/näha kedagi hoopis teistsuguse suhtumisega. Mees, kes teeb loo valmis ja siis ei kuula seda enam mitte kunagi. Mees, kes on täielikult pühendunud helile. Film ise oli huvitav, kuna see polnud niisama dokfilm, vaid oli jäetud ka ruumi ja mahti ka Walkeri muusika kuulamiseks ja nautimiseks ning üritatud seda samas ka visualiseerida.

Vaimud (UK)
5. veebruaril 2004. aastal uppusid vähemalt 21 südakarpide korjajat tõusu tõttu Morecambre lahes, Inglismaal. Film oligi dramatiseering ühe hiinlanna loost, kuidas ta Inglismaale immigrandiks sattus. Naljakas, kuidas sageli me ei mõtlegi, kes korjab selle sibula või õunad, mida me poest ostame, või kes teeb tegelikult ära selle musta töö, mida valge inimene või siis "vaim" ei taha teha. Dirty, dangerous, difficult - need kolm D-d iseloomustavad immigrantide töid.Huvitav oli see, et peategelast mängiski peategelane ise, kes oli ka üks neist, kes pääses, ning et tegemist ei olnud professionaalsete näitlejatega.

Planeet (Rootsi)
Minu elu esimene kogemus vaadata filmi trepi peal istudes. Tegelikult oli positiivne, et seanss väljamüüdud oli, sest see näitab, et inimesi tõesti hakkab keskkonna teema järjest rohkem huvitama. Kahjuks pole pelgast huvist varsti enam suurt midagi kasu, kuna aega pole just palju. Võiks öelda, et kõik algas 18. sajandil, kui algas industrialiseerimine ning elu mugavamaks muutmine. Kõik tahavad parimaid tingimusi ning kõikvõimalikku nidinnodinat, kuid Maal pole kahjuks nii palju ressursse. Meie praegust tegevus võrreldi sellega, kui inimene kulutab rohkem, kui ta teenib. Ja praegu nii ongi. Ühe Hiina ärimehe tsitaat (mitte sõnasõnaline): "Hea on olla rikkas. Muidugi on ka mitmed probleemid, näiteks kahju keskkonnale, kuid noh, küll me midagi välja mõtleme.. hiljem." Just nii.


Lõpumärkus 1: ma sain reedel koolisõrmuse kätte. Voh nüüd olengi eliit.
Lõpumärkus 2: mu uus talvine lemmikkoht on õhtune Kadrioru park.