Istusime Kelliga Pika tänava majas number 11 ehk siis Heateo Sihtasutuse kontori pimedas tagaruumis ja vaatasime aknast välja. Sel hetkel otsustasime, et just sealsamas elame kunagi. Kelli elab selles samas toas, kus me istusime, ning mina elan vastasmajas aadressiga Pikk tänav 12. Ma valisin isegi aknad välja. Ja siis me saame luua traadist ühenduse meie akende vahel ning üksteisele kirju ja pakikesi saata - nagu Bullerby lapsedki.
Hiljem kõndisime Kelliga Šnelli tiigi äärt mööda ning rääkisime. Rääkisime näiteks sellest, et Heategu ära kolib või siis et jõulud on varsti käes. Erilise meeleolu purustas ootamatult üks kuul keset tiiki katvat õrna jääkihti. Lähemal vaatlemisel selgus, et tegemist oli lambipirniga. Ja mitte lihtsalt lambipirniga, vaid hiigelsuure tänavalambiga. Taamal paistis veel kaks hiiglasest kuuli. Ümberringi olevatel postidel oli kõik aga korras ning olid nii ehk naa sootuks teistsuguse ülesehitusega. Veidramast veidram. Segaduse lisamiseks kõlas järsku vilin ning üks suur must koer jooksis tohutul kiirusel meist mööda ülesmäkke. Müstiline õhkkond püsis ja püsib siiani, olgugi et Kelli tõmbas peatselt oma advendilõhnalise küünla välja.
Jõudsime Kelliga lõpuks Tehnika tänavale ning jõudsime kokkuleppeni, et kui kurjadel linnavõimudel tuleb tõepoolest plaan tänavat mõlemast äärest ilmestavad suured kastanipuud maha võtta, et autoteed laiendada, siis püüame me seda takistada ja käime majast majja allkirju kogumas. Just nii.

Lisaks:

• Dorise pool piparkooke küpsetada oli ütlemata mõnus.
• Horton Hears A Who
  
• Mu jalad ei pidanudki paksud olema.
  
• Nägin pilti bambusest tehtud ökoarvutist. Seda, miks tegemist oli keskkonda säästva tootega, eriti ei mõistnud. Ju siis pandad ja haruldase võsa kasutamine tehnoloogiavidina ilmestamisel ei vähendagi toote ökoväärtust.