Monsieur Antoine est très malheureux, car ce soir il est seul. Sa petite amie Antoinette habite à Blois. Il voit Antoinette trois fois par mois.

Iga kord, kui meil on prantsuse keele tund, tuleb mulle selline mõnus tuhin peale. Ma loodan, et see nüüd ära ei kao. Täna tundsin kerget äratundmisrõõmu ka. Nimelt oli meie cinquiéme leçon'i tekstis sees ka nimi Antoinette. Olgu, ma ei tea härra Antoine'i väga hästi ja ma pole ka tema tüdruksõber ja ma ei ela Blois', aga siiski oli hea tunne.
Filosoofia on ka põnev, täna lugesime Sokratese (või siis inglisepäraselt Socrates) kaitsekõne, mis pidi otsustama selle, kas ta tapetakse või mitte. Põhjused tema hukkamiseks olid huvitavad: ta küsis liiga palju ja liiga avalikult, ta väidetavalt oli süüdi noorte mõistuse korrupeerimises ja tuhat muud põhjust.
Ja nimetagem mind segaseks, aga hetkel mulle meeldib koolis. Olgu, vähemalt need kaks eelpool mainitud tundi. Uus garderoobisüsteem on ka meeliülendav (see oli nüüd sarkasm, jah, tere).

Üldse on selline positiivne tuju hetkel. Hirm eelseisva pärast puudub, head inimesed on Eestis tagasi ja alustasin ka oma 750-sõnalist esseed, miks just mina peaksin stipendiumi Inglismaale saama. Võimalus selleks pole just eriti suur, aga vähemalt ma üritan. Nibin ja nöbin.