Tüdruk astub uksest välja ning just siis tabab teda üllatus. Kogu maa on kaetud valge lumekihiga. Liikudes varahommikuselt vaiksetel tänavatel püüab tüdruk kõigest väest astuda kellegi teise sammudes, kes on varem lumekihti jalajälgedega palistanud. Teisel pool tänavat paistab puutumatu lumi, nii sile ja tasane. Tüdruk tahaks kogu hingest lihtsalt joosta sinna juurde ning seda puudutada, kuid ta teab, et siis kaotaks see oma võlu. Pisikesed sädelevad lumehelbed sillerdavad tänavavalguses, kõik hääled on justkui kadunud sellesse talvisesse muinasjuttu. Ühel hetkel vaatab tüdruk oma juukseid, mis on saanud neisse kinnijäänud lumehelbete tõttu valge värvuse. Naeratades jätkab ta oma teekonda, kui järsku kõlab jääkragin. Tüdruk libiseb ja libiseb, kuid ei kuku. Jääb püsima ja jätkab oma teekonda, kuni jõuab kohale. Sellised ilusad hommikud teevad terve päeva kauniks.

Ja tänane päev oli tõepoolest ilus. Peamiselt muidugi seetõttu, et täna mulle ei tehtudki märkust mu riietuse kohta ning ei küsitud, kas ma ei ole päevikust lugenud korrektse riietuse kohta käivat lehekülge. Ei, sellise au osaks saamine jäi loodetavasti kõigest kahte eelmisesse päeva. Pärast äärmiselt meeldivat tööd inglise keeles (who doesn't love progress tests?), kus ma tegin lolle vigu ja parandasin õigeid asju valeks ja ei teadnud vastuseid ja kirjutasin ülimalt klatširohke kirja kuningas Henry VIII lahutusest, käisime klassiga filmiretkel "Seda me peame mäletama...", mis rääkis esimesest Eesti vabariigist ning tollasest elust. Eriti meeldejääv oli liiklusnädala raames tänavatel ringijooksvad kostümeeritud peata kanad, kes pidid siis nähtavasti sümboliseerima segaduses jalakäijaid. Tegelikult oli küllaltki huvitav, eriti, kui mõelda, et need mustvalged mehed/naised/poisid/tüdrukud päriselt elasid, kõnelesid eesti keeles, tundsid muret meie isamaa pärast ja ei olnud tegelikult sugugi mitte nii mustvalged ja kõigest filmiekraanile sätitud figuurid, vaid hoopis lihast ja luust. Ning kus hundist räägid.. just praegu avastasin ma oma postkastist (virtuaalsest, ma mõtlen) kutse osaleda 1924. aasta 1. detsembril toimunud kommunistliku ülestõusu ainetel kirjutatud filmivõtetel massistseenides. Jepikajee ja hahadii.


Niisama pisike vahepala: ma tegin just mõni hetk tagasi testi, mis pidi näitama, kumb ajupoolkera mul domineeriv on. Minu puhul on vastuseks parem, nagu välja tuleb. See tähendab, et ma olen pigem tunde- ja kunstiinimene, haah.