|
Thursday, 15 November 2007 @ 23:20
The fundamental question of who am I
Mademoiselle Neljapäev andis mulle täna palju mõtlemisainest ja ideid, mida ta viimasel ajal kipubki tegema. Aga tänane neljapäev oli natukene teistsugune. Võiks öelda, et ta viimaks tekitas mus taipamise. Juba mõnda aega olen ma aru saanud, et maailm on nii suur ja lai, kuid ometi ei tea ma minust endastki suurt midagi. Nii palju on veel uurida ja avastada. Aga täna, täna mõistsin ma viimaks nende sõnade mõtet ja tähendust. Ma taipasin.
2 comments
Üleüldse katab hetkel kõiki mu mõtteid üks õhkõrn ja peen müstilisuse loor. Ja siis see uudishimu, see tohutu uudishimu - vaatasin täna vaimupüüdjat ja üritasin hoiduda selle fokusseerimisest, kuni ma mõistsingi, et see toimus. Pilt muutus kergelt häguseks ja murdosa sekundi jooksul oli justkui mingi pilt näha. Kahjuks panin ruttu vaimupüüdja ära, vahest ehmatusest või millestki muust.Ei, see ei tee mind kohe hulluks ja illusioonides elavaks, aga tõesti oli tegemist ühe veidra kogemusega, mida tahaks uuesti kogeda, selgemalt. Eluketas, väravad, vaimupüüdjad, bumerangid, spiraalid, labürindid - täna öeldi hästi: "Need kõik võiks võtta kokku sõnaga eneseusk." Ja midagi muud polegi. Pole otsest maagiat ega mingeid ülemaid võime, oleme ainult meie ning meis sisalduv tohutu jõud. Millegi pärast oli esmane reageering selle informatsiooni peale järgnev kujutelm. Olin maakoha lähedal asuvas metsas ning lihtsalt kõndisin kellegagi koos. Järsku nägin nõiapuud ja hüüdsin seda ka kaaslasele. Seletasin talle, mis see on, ning järgnevalt läksime sellest läbi. Tunne oli, nagu selline sündmus oleks reaalselt sündinud või tulemas või lihtsalt kuidagi.. tõeline. Ja see mets, ma ei ole kunagi päriselt nii kaugele sinna metsa läinud, ometi oli mulle selge, et see oli just seesama metsatukk Läänemaal. Ja siis nägemus raamatutest. Nägin, kuid ma lihtsalt lugesin raamatut maakodu õues ja tundsin end hästi. Veider. Nii palju on vaja mõelda ja teha ja vaadata, aga samas küsib mõistus, kas ikka maksab. Ja nii palju oleks kirjutada ja öelda, aga ei jõua. Ja kunagi, kui ma seda mõtteavaldust loen, siis tekib mul kindlasti veel uusi ideid ja seoseid. |
kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda. kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.Praegu. Niisama. 1. Vaikus 2. Musique tranquille 3. Sõnad 4. Tähed 5. Teater 6. Lumehelbed juustes,ninal 7. Õhtulooris linn 8. Prantsuse keel Arhiiv
February 2007March 2007 April 2007 May 2007 June 2007 July 2007 August 2007 September 2007 October 2007 November 2007 December 2007 January 2008 February 2008 March 2008 April 2008 May 2008 June 2008 August 2008 September 2008 October 2008 November 2008 December 2008 January 2009 February 2009 March 2009 April 2009 May 2009 July 2009 August 2009 September 2009 October 2009 November 2009 December 2009 January 2010 February 2010 March 2010 April 2010 May 2010 June 2010 July 2010 January 2011 March 2011 January 2012 March 2012 April 2012 lingid
PildidKelli Karin Hanna Rauno Laura Siim Vaatevinkel Teatraalsed porgandid Head noored le melting pot
ShoutMix chat widget jalakõndija
Kõnnin, käin jalaMööda lõputuid tänavaid Mööda tuhandest väravast Varakevadine päike paitab mu põski Vaatan ringi ja näen tühjust Soojus saadab järjekordset klaastaarat, läikpaberit, sigaretijäänust mu sulnis kodulinn Kõnnin, käin jala Mööda kodulinna tänavaid Mööda kaasmaalaste väravaist Armastan sind, isamaa Kui mitte täna, siis homme Kui mitte homme, siis eile tänud
layout: detonatedloveinspiration: heyromance pattern: source unknown header: mina, ma ise |