Thursday, 15 November 2007 @ 23:20
The fundamental question of who am I
Mademoiselle Neljapäev andis mulle täna palju mõtlemisainest ja ideid, mida ta viimasel ajal kipubki tegema. Aga tänane neljapäev oli natukene teistsugune. Võiks öelda, et ta viimaks tekitas mus taipamise. Juba mõnda aega olen ma aru saanud, et maailm on nii suur ja lai, kuid ometi ei tea ma minust endastki suurt midagi. Nii palju on veel uurida ja avastada. Aga täna, täna mõistsin ma viimaks nende sõnade mõtet ja tähendust. Ma taipasin.
Üleüldse katab hetkel kõiki mu mõtteid üks õhkõrn ja peen müstilisuse loor. Ja siis see uudishimu, see tohutu uudishimu - vaatasin täna vaimupüüdjat ja üritasin hoiduda selle fokusseerimisest, kuni ma mõistsingi, et see toimus. Pilt muutus kergelt häguseks ja murdosa sekundi jooksul oli justkui mingi pilt näha. Kahjuks panin ruttu vaimupüüdja ära, vahest ehmatusest või millestki muust.Ei, see ei tee mind kohe hulluks ja illusioonides elavaks, aga tõesti oli tegemist ühe veidra kogemusega, mida tahaks uuesti kogeda, selgemalt. Eluketas, väravad, vaimupüüdjad, bumerangid, spiraalid, labürindid - täna öeldi hästi: "Need kõik võiks võtta kokku sõnaga eneseusk." Ja midagi muud polegi. Pole otsest maagiat ega mingeid ülemaid võime, oleme ainult meie ning meis sisalduv tohutu jõud.

Millegi pärast oli esmane reageering selle informatsiooni peale järgnev kujutelm. Olin maakoha lähedal asuvas metsas ning lihtsalt kõndisin kellegagi koos. Järsku nägin nõiapuud ja hüüdsin seda ka kaaslasele. Seletasin talle, mis see on, ning järgnevalt läksime sellest läbi. Tunne oli, nagu selline sündmus oleks reaalselt sündinud või tulemas või lihtsalt kuidagi.. tõeline. Ja see mets, ma ei ole kunagi päriselt nii kaugele sinna metsa läinud, ometi oli mulle selge, et see oli just seesama metsatukk Läänemaal. Ja siis nägemus raamatutest. Nägin, kuid ma lihtsalt lugesin raamatut maakodu õues ja tundsin end hästi. Veider.

Nii palju on vaja mõelda ja teha ja vaadata, aga samas küsib mõistus, kas ikka maksab. Ja nii palju oleks kirjutada ja öelda, aga ei jõua. Ja kunagi, kui ma seda mõtteavaldust loen, siis tekib mul kindlasti veel uusi ideid ja seoseid.
2 comments


kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda.


kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.
Praegu. Niisama.

1. Vaikus
2. Musique tranquille
3. Sõnad
4. Tähed
5. Teater
6. Lumehelbed juustes,ninal
7. Õhtulooris linn
8. Prantsuse keel


Arhiiv
February 2007
March 2007
April 2007
May 2007
June 2007
July 2007
August 2007
September 2007
October 2007
November 2007
December 2007
January 2008
February 2008
March 2008
April 2008
May 2008
June 2008
August 2008
September 2008
October 2008
November 2008
December 2008
January 2009
February 2009
March 2009
April 2009
May 2009
July 2009
August 2009
September 2009
October 2009
November 2009
December 2009
January 2010
February 2010
March 2010
April 2010
May 2010
June 2010
July 2010
January 2011
March 2011
January 2012
March 2012
April 2012


lingid
Pildid
Kelli
Karin
Hanna
Rauno
Laura
Siim
Vaatevinkel
Teatraalsed porgandid
Head noored


le melting pot

ShoutMix chat widget


jalakõndija
Kõnnin, käin jala
Mööda lõputuid tänavaid
Mööda tuhandest väravast

Varakevadine päike paitab mu
põski
Vaatan ringi ja näen
tühjust

Soojus saadab järjekordset
klaastaarat,
läikpaberit,
sigaretijäänust
mu sulnis kodulinn

Kõnnin, käin jala
Mööda kodulinna tänavaid
Mööda kaasmaalaste väravaist

Armastan sind, isamaa
Kui mitte täna, siis homme
Kui mitte homme, siis eile

tänud
layout: detonatedlove
inspiration: heyromance
pattern: source unknown
header: mina, ma ise