Istusime eile Katriini, Merilini ja Kelliga Viru keskuses pingil ja tõeliste tervislikkuse etalonidena sõime küpsise magustoitu. Teate küll, see päikesekäru köögi kaloripomm, mis on tehtud hapukoorest ja, üllatus-üllatus, küpsistest. Järsku tuli minu juurde üks mees oma viiekümnendates. Riietusest ja olemusest oli aru saada, et kõige parem järjel ta just ei ole. Kõnetas mind vene keeles, ma ei saanud aru. Palus mult süüa, ma sain aru, aga ei osanud midagi teha. Ühtegi ideed ei tulnud pähe ja seetõttu vaatasin kõrvale. Ta palus mind endiselt, kuid millegi pärast tuli mul pähe vaid püsti tõusta ja pingi teise otsa kõndida. Et mõelda. Asi lõppes sellega, et lõpuks ma siiski jalutasin tagasi selle mehe juurde, käes laususin "Kas te soovite seda?" ja sain vastuseks ühe siira aitähi. Pärast oli selline hea soe tunne sees. Soovitan.

Täna käisin keemiaviktoriinil. Kellaajas ei olnud päris kindel, igaksjuhuks läksin kella kümneks kohale. Ja bingo! Panin täppi. Võistkonnakaaslaseid varasemalt ei teadnud, aga asi sujus. Saime seitsmenda koha, jäime finaalist küll välja, aga üldiselt olen rahul. Pealegi sain ma appelleerimas käia, mis oli ülivinge. Heita neile žüriis olevatele keemiaässadele ette ebatäpsust - tundsin ennast kõikvõimsana (või siis ainult natukene). Igatahes oli taaskord päris vahva kogemus.


Et kronoloogist järjekorda taaskord väheke eirata: minu vihmavari oli eile vist üks väheste seas, mis ei leidnud oma teed prügikasti või autoteele tantsima.