Rahvusraamatukogu juurest läheb üks trepp. Selle ees on suured rauast väravad. Vahel on need suletud, vahel pärani lahti. Kõndides Toompea poolt neist üles ja siis veeli natuke edasi jõuab täpselt samasuguste treppideni, mis viivad ühele vaiksele tänavale, kus on park ja mõnusad kiviääred. Pisikesed puust majad, Saksa saatkond. Eile võtsime Kelliga selle teekonna sinna ette. Jõudes kohale tuli tuju ronida kiviääre peale. Seda me ka tegime ning seisime seal lihtsalt mõned minutidja vaatasime alla, mina samal ajal oma kollase vihmavarjuga trikitamas. Me ei näinud palju maju ja vaadet ei anna võrreldagi Patkuli vaateplatvormi omaga, aga samas oli seal kohati isegi mõnusam. Mitte ainsatki hingelist peale meie, kerge vihmasadu ning kollase varjundiga tänavavalgus. Pärast põletasime Kelliga tikke, mis pidid sümboliseerima meie kartust kaldkriips argust. Kustutasin veel oma tiku korralikult lompi ära ja viskasin minema. Eks näis, kes see toimib. Üldse oli eile veidike sürreaalne ja kurvameelne tuju.

Noortekohvik. Kõlaritest kostub Leann Rimesi ja see ei mõju üldse mitte halvasti. Igatahes kindlasti etemini kui sellele eelnenud funky muusika. Minu ees vedeleb kohupiimapirukas ning Kelli nosib oma teist viineripirukat. Oleme just mänginud mängu "Cadavre exquis", mille tulemusel valmis kergelt segane, aga ometi ilus pilt, kus oli kujutatud nii armastusebasseini ja õunapuid kui ka vihmapilve funktsiooni täitvat merd, kõik see omavahel ühendatud. Põhimõtteliselt on see selline mäng, kus üks inimene joonistab midagi mõnele sentimeetrile paberist, seejärel voldib joonistatud osa kinni, nii et natuke oleks lõpust jooni näha. Teine jätkab nendest joontest pilti ning voldib ka enda joonistatud osa kinni. Ja nii kuni paber on täidetud. Seejärel volditakse paber lahti ning kunstiteos ongi valmis. Nüüd mõtlen, mida ma teha tahaksin. Midagi teistsugust, midagi seadusega kooskõlas olevat, kuid pöörast, midagi, mis sisaldaks mulle võõraid inimesi. Millegi pärast tuleb mulle esimese asjana pähe keset Raekoja platsi tantsimine koos mitmekümne inimesega. Kui kell saab kaheksa, lahkume Kelliga hubaselt diivanilt Pärnu maanteel ning liigume vanalinna.
Poole tunni pärast uudistame Reval Cafe ees Katriini ja tema klassiõdede valmistatud plastiliinist ussitüdrukuid, -poisse ja -beebisid ning kuidas nad mänguautosid juhivad. Vahepeal ujub meile külje alla mingi mees, kes surub meile pihku telefonka ja tahab, et me juhataksime ta sõbra Rüütli tänavalt "Hollika" juurde. Kui mees valmistub meile nalju vestma hakata, peame seda märguandeks lahkuda. Liigume Kelli ja Katriiniga Raekoja platsile. Kümne minuti pärast oleme end ületanud ning seisame keset Raekoja platsi viie võhivõõraga ringis ja mängime energiamänge. Zipp, zapp, pauh! Kes oleks võinud arvata, et ma tõesti jõuan selleni, millest ma Noortekohvikus unistasin? Tundmatud inimesed - check. Pöörane - check. Teistsugune - check.

Arvatavasti oleksime me pärast Stroomi randa tähti ka vaatama läinud, kui mul see idee alles Katriini koduukse juures poleks tulnud. Sellest hoolimata oli hea. Ralf ja Toomas värvivad oma ühises elamises lage, vanaema Helle on kapis.