Loomingulisus pole viimasel ajal mind külastama tulnud. Või õigemini on ta seda nii palju teinud, et mul pole mahti olnud arvuti taha istuda ja lihtsalt kirjutada. Terve eelmine nädal koosnes jooksmisest, paanitsemisest, närvitsemisest ja spekuleerimisest ning sellel nädalal..pole lihtsalt olnud tuju. Aga nüüd täna üritan ma kaotatud aja tagasi teha nii hästi või halvasti, kui ma seda suudan. Kõigest ma kirjutama ei hakka, kuna kui nüüd päris aus olla, ma lihtsalt ei viitsi.

Aga lugu on siis selline, et eile sai minust inimene. See on nüüd ka kenasti vormistatud: sõin püha leiba, jõin peale püha morssi ja sain diplomi. Ausalt öeldes osutus rebaste retsimine oodatust palju toredamaks, midagi hullu meile ei tehtud ja kõik paistsid asja võtvat nalja ning rahuga. Ja miks olekski vaja hakata vastu vaidlema, mossitama, niiöelda blokkima? See on ainult üks päev sinu elust, mil sa pead koolipõrandal roomama, oma abituriendi saapaid nühkima ja soditud pluusi, geelitatud pea ning soditud näoga ringi käima. Ja arvatavasti see meeldibki mulle mu klassi juures kõige enam: see, et kõik lähevad kaasa. Loodetavasti on see kahe aasta pärast samamoodi ning me saame ise rebased inimesteks moondada.
Pidu oli ka küllaltki huvitav. Ventilatsioonitoru peale huulepulgaga joonistatud kaart lähiümbrusest (täpsemalt siis selle jaoks, et teada saada, kus ma elan) ja paljupalju inimesi, kellest pooled minu meelest ei käigi meie koolis. Sellest hoolimata oli mõnus lihtsalt vaadata ja jälgida, aeg-ajalt kellegiga ehk ka rääkida. Kell pool üks olin kodus, et projektipäevale ikka õigeks ajaks kohale jõuda ja millestki ka aru saada. Homme kohtume sellesama projektipäeva ("Kas pronksiöö on ületatud?") raames ka rahvastikuminister Urve Paloga, siis ehk kirjutan täpsemalt. Praegu aga arvan, et aitab ka.

Kohtumiseni, Krõõpa, avalda palun minu kiri ka lehes.



(Tegelikult on hetkel küll küsimus selles, kas minna teatrisse vaatama "Esimest lugemist", kus nad sõna otses mõttes loevad etendust esimest korda, või ennast harima filmi "What The Bleep Do We Know?" abil. Ja muidugi põletab ka see, kas mul on tahtmist ja võimalust ohverdada viit päeva täielikult PÖFF-il vabatahtlikuks olemiseks. Vahel on suisa raske.)