Tänane jalutuskäik kooli oli ülimalt mõnus. Uduvihmas (olgu, see oli natuke rohkem kui uduvihm) Arctic Monkeys'e saatel kiirsammul läbi tuttava tee kõndida oli isegi hea, veelgi paremaks tegi kõige selle see, kui ma Falgi pargist möödudes teisel pool teed oma nelja endist klassikaaslast üliliibuvates punastes ja oranžides riietes silmasin. Hüüdes mu nime jooksid nii Janet, Olavi, Tanel kui ka Aldo üle tee minu juurde ning võtsid mult kõik mu rublad ära. Hakkasin just TIK-i ees olevast pisikest kallakust üle minema, kui märkasin kahte endist paralleelikat, samuti punastes liibukates. Sain mitme lehvituse osaliseks, kuigi ma nende isegi eriti suhelnud polnud. Soe tunne tekkis. Lisaks on mul tunne, et Westholmi selleaastaste kümnendike retsimine kujunes/kujuneb päris meeleolukaks (unofficial osa pole veel alanud).
Kool oli nagu kool ikka. See tähendab omamoodi. Huvitav. Veider. Mis oleks juhtunud Westholmis, kui arvutiõpetuseõpetaja haigeks oleks jäänud? Tund jääks ära. Mis juhtub sellisel juhul TIK-is? Üle terve SmartBoardi on laotatud Paavo nägu, kõlarid on põhjas, et kuulaks ta häält. Rääkimata siis ühisvestlusest MSN-is terve rühma ja õpetaja vahel.
Millalgi küsis Katrin mu käest, et ma olen jalka võistkonnas teisipäevasel spordipäeval eks või midagi säärast. Järgmisel tunnil küsiti ka minu käest, kas ma olen nõus. Kuigi see rikkus mu suurepärased plaanid Eenmale lõpupiltide eest lõpuks raha ära viia ja oma vana klassi külastada, nõustusin siiski. Klassiau on ka tähtis, kuigi hiljem kuulsin ma, et mu klass kaotab nagunii pidevalt ja alati.
Koolipäev lõppes sõrmuste proovimisega ning teadasaamisega, et mul on küllaltki suur sõrm. Siis veel see ka, et kapsahautis on hea. Kapsa-õunahautis ei ole hea.
Proov oli vahva ja ma hakkan juba rolli sisse elama. Õpetajat polegi nii lihtne mängida, kas tead. Loomus sunnib mind rangusele, aga tegelikult ma tean, et ma peaksin rohkem õpilaste tuhvlialust mängima. Midagi, mille kallal veel töötada. Lisaks kümnele teisele asjale, that is.

Eilsed ideed: Itaalia ringreis suvel, põhiliselt kesk-ja lõunaosas. Vähese raha ja rohkete seiklustega. Ajendiks ja utsitajaks eilne Euroopa Klubi Sloveeniast ja Itaaliast. Vabatahtlikkusega tegeleda veelgi rohkem. Meeldetuletajaks Novaata vabatahtlike vestlusring ja piknikukene.


Järgneva osa jätsin ma meelega lõppu. Nimelt vaatasime täna muusikas Kaljo Kiisa mälestuseks lõiku "Kevadest". See, mis sõnad Lible lausus, olid nii täppi, nii asjakohased, nii tõesed. Need
lõid täpselt õigesse kohta. Uskumatu mõelda, et see näitleja, kes alati tundus olemas olevat ja kes ainuüksi telekast vaadatuna hea tuju tekitas, on läinud. Tühja sellest, et Eesti tegi õige otsuse keeldudes uuringute lubamisest Läänemeres gaasitoru osas, tühja kõigest sellest, kui noored inimesed endalt ise elu võtavad ja suurepärased näitlejad surevad. Kuid eks igaüks peab kord minema. Nagu ütles Lible Kevades: "See, kes meile järele tuleb ja ära viib, tema ei oota. Tema paneb käe meie õla peale ja ütleb, et:'Lähme siit ära, sest see aeg, mis sulle anti, on möödas'". Kaljo Kiisk, aitäh sulle.