Ma arvan, et kahenädalaste vahedega on päris normaalne oma blogisse kirjutada. Eriti kuna paari päeva põhjal ei saa ma ju veel hinnata oma uut kooli ja klassi, vähemalt mitte hästi. Ega ma seda nüüdki väga suurepäraselt teha ei saa, aga mingi üldpilt on siiski kujunenud.

Nii siis: mulle meeldib. Vastus kõikidele küsimustele, mida võib küsida mu elu so-called suurima muutuse kohta. Hetkel ei tunne ma, et ma kukuks suurest koormusest pikali, ning klassikaaslased pole ka mind siiamaani pead vastu lauda taguma ajanud. Kool on üllatavalt vabameelne ja mõnus, õpetajad polegi kurjad kihvade ja sarvedega käkikeerajad ja klassikaaslased on täitsa toredad. Muidugi pole mul olnud eriti mahti nendega korralikult suhelda, kuna enamuse ajast veedan ma, keelitades Karinit hankima endale oma elu või siis niisama vaikne olles. Siiski edeneb asi iga päevaga. Tundidest on praegu kõige raskem arvutiõpetus. Jah, see võib kõlada kummaliselt, aga see tõesti võtab nii palju aega ja närve. Kui ma matemaatikat või keemiat teen, siis ma vähemalt kontrollin ise olukorda. Arvutiõpetuses ei tunne ma end üldse kodus ja saan enamus asju tehtud koba peale. Lisaks surub peale ka faktike, et see on esimene hinne, mis läheb gümnaasiumi LÕPUtunnistusele ning mul on ainult üks periood märki tabada. Jeeh. Praegu hakkasime õnneks referaati tegema, nii et ma loodan, et see sujub paremini. Grupis on 4 inimest, mõlemast paralleelist kaks. Suhelda võib ainult google'i poolt võimaldatud jubinate kaudu, mis on ausalt öeldes päris huvitav. Minu rühma teemaks on blogid, seega vähemalt midagi asjakohast. Kindlasti omab ära emaplaadi ja graafikakaardi. Vene keeles saame me vähemalt mängida pehmete mänguloomadega "viska-õpilastele-vastu-pead" mängu, mis on kusjuures väga hariv (ei tee nalja), inglise keeles teeme lihtsaid etteütlusi, mis mul sellest hoolimata mu enda hoolimatuse ja rumaluse tõttu metsa lähevad, muusikas mängime rütmimänge ja kuulame/vaatame Youtube-st BMW-d ülistavaid laule ("Bemmi kummid"), keemias peab kirjutama üles kõik, mis vähegi kirjutada annab ja veel rohkemgi. Ma ei ole praegu tundides veel kordagi igavust tundnud, ometi tunnen, et ma õpin. Perioodsüsteem on täitsa lovely, päevad lähevad nagu niuhti ja üldse on hea.
Ainuke halb külg on see, et aega pole. Tahaks tegelda nii paljude asjadega, aga kõike ei jõua. Alates selle nädala teisipäevast pole mul väga olnud rahulikku mahaistumisaega kuni tänaseni. Eile näiteks läksin ma pärast kooli Kariniga Tammsaare parki pöörlevasse autosse keerlema ja oma pead ära lööma, pärast mida kiirutasin koju, et haarati trenniriided ja joosta FoorumTe: proovi. Kui see sai läbi, pidin ma vuhisema nagu tuul trenni, kus ma veendusin taaskord selles, et ma pean asja tõsisemalt võtma hakkama ja rohkem tantsule pühenduma. Ja ka see pole kõik. Pärast trenni läksin Kinnomajja Noorteöö raames korraldatavale NOK-ile (Noorte Omaloomingu Kino), et seal pöidlad pihku võtta ja loota, et ka Merka, Kelli ja Pauliina kohale tulla taipavad. See on see, mis juhtub, kui su telefonil aku tühjaks saab. Õnneks hüppas kusagilt välja Ingrid ning ma sain Merkale helistada. Kõik laabus hästi ja peatselt vaatasimegi filme õnnetust armastusest, viisidest, kuidas naisest lahti saada, ja noortest näitlejatest. Mõnus oli. Kella kümne paiku möllasime Kelli ja Merkaga Harju tänava haljasala mänguväljakul, kus asusid ühed väga ohtlikud atraktsioonid. Ekstreemsusi armastav nagu ma olen, riskisin ma kümneid kordi ühel keerleval rattal jalaluumurruga, et teha rattale ring peale. Pole vaja öeldagi, et mul õnnestus see. Seejärel läksime Prismasse, olime seal, kuni ajani, mil mees valjuhääldis teatas, et Prisma Peremarket on nüüd KINNI, ja põgenesime seejärel lillkapsa ja pelmeenidega Kelli juurde. Seal vaatasime telekast mingit veidrat filmi homoseksuaalidest, mida ma suurt ei talunud ja jäin keset filmi magama. Vat nii.

O.C. nüüd. 70% oma homsest päevast kulutan protsentülesannetele, ma luban 99%.