Täna oma vanu vihikuid ja õpikuid sorteerides ning kaaludes, millised vanapaberiks lähevad, leidsin ma järgneva kirjutise (unmastered ehk kirja- ja stiilivead püsivad):


Mu unistuste kool võiks olla suur, lai ja ilus. See võiks olla valget värvi ja uksed avaneksid automaatselt. Trepid oleksid ise liikuvad ja liftid võiksid ka olla. Klassides oleksid marmorlauad ja toolides tugitoolid. Igal laual oleks kaks arvutit ja klassis oleks loomulikult telekas - ainult et väga suur. Sööklas saab süüa seda mis tahad ja puhvet oleks nagu supermarket. Söökla lauad oleksid uued ja puust, toolid nagu tavaliste kooliklasside toolid. Raamatukogust võid raamatuid laenutada nii palju kui tahad ja kui kauaks tahad. Seal oleksid olemas kõik raamatud. Õpetajad oleksid head, aga koolikott oleks palju kergem. Üldse oleks kõik kihvt. Olen praeguse kooliga ka rahul (välja arvatud raske koolikott).



Eilne päev algas kell pool kümme. Kell üksteist istusin oma uue kooli aulas ja muigasin. Mitte kellegi konkreetse üle, vaid terve olukord oli selline. Lipsukestega lambid ja ülikorras aula oli kuidagi harjumatu. Ja mis veel veidram, oli kogu see mass. Mass sellepärast, et mul ei olnud aega, mahti ega suutmist, et kedagi eristada. Liiga palju oli vaadata ja kuulata. Pärast küllaltki lõbusat aktust, vähemalt põnevamat kui kõik varasemad, kus olen viibinud, oli aeg klassi minna. Ainuke probleem oli see, et ei mina ega ka Karin ei teadnud täpselt, kus see klass paikneb. Karin küsis ühelt ettejuhtuvalt õpetajat meenutavalt naiselt juhiseid ja nii juhuslikult osutus see naine meie uueks klassijuhatajaks. Klass (ma mõtlen 10.a-d üldiselt, mitte klassiruumi) oli.. huvitav. Väga erinev mu varasemast klassist. Vägagi erinev. Klassijuhataja paistis tore olevat, eks homme saab parema mulje. Homme on üldse üks väga vahva päev, kaks tundi loengut süsteemist ja korrast, klassijuhatajatund, geograafia, inglise keel ja koolipäeva lõpetab KAKS keemiat. Oh yes.
Edasi laupäevaga: kui minu ja Karini küpsisesöömist segasid kaks "natuke" purjus meest, kutsudes mind tantsule, otsustasin, et on õige aeg lahkuda ja Lauraga sisekujundusmessile minna. Seal oli tore, eriti kuna meil kummagil polnud raha, et sealt midagi endale soetada. Hiljem rändasime poodides ringi ja oleks seda veel ilmselt jätkanudki, kui ma koju koolialgust tähistama poleks pidanud tulema.
Kell seitse istusin aga Järve Selveris pingil, lugesin raamatut ja ootasin Merilini, näpu otsas hiiglasuur telk. Võimas. Kui Merilin kohale jõudis, vudisime raamatuteosakonda ning lindistasime kokaraamatust leitud retsepti telefoni. Mina olin diktor. Seejärel loogiliselt ostsime igasugust nodi, et teha õunakooki ja Vahemere pirukat, ning valisime endale pool tundi komme, mida bussis süüa. See oli pooleldi ajaveetmiseks, pean mainima. Hoolimata sellest ootasime veel oma pool tundi bussi. Aega veetsime plaksutantsuga (tegelikult mina plaksutasin ja tantsisin ning Merka istus) ja mänguga "Loobi telki, kuidas ainult suudad". Kui me LÕPUKS Merka juurde jõudsime ning meie neljase tiimi (mina, Merka, Maris ja Leene) vaim kokkamiseks valmis, avastasime, et pooled koostisosad olid ostmata jäänud. Haarasime Merka ja Marise rattalaost nagu niuhti neli ratast ja varsti väntasimegi läbi pimeda metsa Selveri poole. Nüüd on see koht, kus me jätame natuke asju vahele ja jõuame väsinult, aga rõõmsalt tagasi Raudalusse. Küpsetistega jõudsime päris valmis alles keskööks, aga selle-eest olid need äärmiselt maitsvad. Olgu, minu ja Merka õunakook ei tulnud päris hästi fooliumi küljest lahti (küpsetuspaber puudus), aga hea oli see siiski. Kella kaheni vaatasime "Moulin Rouge"-i, mis hakkas mulle isegi veel rohkem meeldima, ja võitlesime oma vägisi kinnivajuvate silmadega. Kuskil kell kolm alistusime.
Täna käisin "Edith Piafi" vaatamas. See tekitas nii palju kurbust ja mõtteid, et ma ei hakkagi seda kõike kirja panema. Hiljem saime Mihkliga kokku. Siis käisime Rahvaraamatus tšillimas. That's all.

Päris tunnengi ennast TIK-i õpilasena.