Pauliina küsis mult eile, kellest (ei, mitte millest) ma hooked olen. Ja ma vastasin: "hooked on the O.C.". Ja nii ongi. Ma ei saa olla tervet päeva ilma ühegi osa vaatamiseta. Kui ma koju jõuan, vaatan ma esimese asjana ühe osa.. seejärel teise, seejärel kolmanda. Asi muutub kergelt veidraks.

Koolis läheb muidu päris hästi. Eilse päeva parim koht oli see, kui inglise keele õpetaja Karinile suurte silmadega otsa vaatas ja hüüatas: "Karin, you have some major problems with grammar!". Täna oli veelgi parem. Esiteks hiilgasin ma jalgpallis, saades osaks hüüdeid "Pane edasi, Tarvis!" ja muud nidi-nödi. Aga tähtsaim osa on see, et ma lõin värava. Uskumatu, kas pole? Matemaatika kontrolltöö osutus lihtsaimast lihtsamaks, seega kui ma saan millegi muu kui viie, siis.. noh, ma ei tea veel, mida ma teen, aga tore see ei ole. Aga ainult siis, kui ma viit ei saa. Vene keeles sain ma osaks mitmeminutilise kiidusõnade valangu õpetaja poolt, kui ma "eeee"-sid ja "ööö"-sid täis teksti Karinist jutustasin. Ma olen endiselt arvamusel, et kõik on unesjonnõi vetromi pärast. Ei maksa unustada ka muusikatunni tipphetke, vähemalt minu meelest. Nimelt laulsime me võrukeelset rahvalaule kitarri ja trummide saatel. Palake algas õpetaja lausega "Oskar, tõmba mulle üks d-duur". Annab piisavalt aimu.
Õhtupooliku veetsin Kelli hoovis Kelli ja Pauliinaga vihmatantsu tantsides. Nimelt oli Pauliinal vaja ühe kooliprojekti jaoks vaja uurimistööd teha, mis sisaldaks hüpoteesi püstitamist ning selle tõestamist katse läbi. Pauliina tegi töö teemal "Vihmatants manab vihma esile" ning meie pidime seda siis tõestama. Külli filmis akna pealt ning üks õnnelik video jõuab homme ka paarikümne Arte õpilase silme ette. Kes teab, ehk panen mõne siiagi üles. Vahet pole, et kui me tantsima hakkasime, vihma juba sadas ja internetist kiiruga loetud tekstist tantsust suurt aimu ei anna. Lõbus oli meil ikka, videosid tuli kokku 12 ning mul ainult kummitavadki hetkel peas häälitsused nagu "sussihussiheiahoo..ooghtooght". Puhas omalooming, kui aus olla. Aga pärast kõike seda naeru ja rõõmu hakkasin ma mõtlema, kui hea on tegelikult see, et mul on keegi, kellega midagi taolist teha. Keegi, kellega mu segane pool saab välja tulla ja rõõmu tunda. Keegi, kes mind kuulab ja keda mina saan kuulata. Nad pole tõesti välja teeninud seda, kui ma kuri või nõme olen, mis enamasti juhtub telefoni ja MSN-i teel. Peaks hakkama paremaks inimeseks äkki.. või siis lihtsalt telefonist ja MSN-ist eemale hoidma.

Põhimõtteliselt on nii, et ma ei oska enam keeruliselt kirjutada. Sügavmõttelisi tekste ei hakka ka hetkel kirjutama. Nende jaoks on oma aeg.

Laialdasele huvile ja soovile vastu tulles lisan sissekandele ühe ansambli Chilli Breaki laulu sõnad. See sündis 5 (või rohkem) aastat tagasi Triinu maja trepikojas ning seal juures olid ka ülivinged liigutused. Kaasautor on Triin. Here goes. (Kui keegi seda minu vastu julgeb kasutada, siis on sama lugu mis matemaatikaga)