Kui tihti valid sa jalutamise, oluliselt suurema füüsilise pingutuse ühistranspordi asemel, eriti veel, kui sa oled põhimõtteliselt peatuse kõrval? Õnneks saan mina sellele küsimusele vastata just seda, mida peaks: küllaltki palju. Sest just nii saab õieti aimu, kus kohas sa elad, saab tunnetada seda kohta ning õppida seda armastama. Sõites auto või bussiga ilusatest paikadest mööda ja nende vaatamine klaasi tagant ei saa kunagi samaväärseks päriselt sealolemisega ja selle tõeliselt vaatamisega. Head ideed ja tähelepanekud sünnivad väljas, mitte olles kuhugi istmele surutud. Ma võin seda kõike öelda, sest ma räägin enda eest. Ja täna, jalutades läbi päikesepaistelise ja sügise kohta vägagi sooja Tallinna, tabas mind arvukas hulk ideid. Nad ei pruukinud kõik selget kuju võtta, nad ei sisaldanud kõik tormi, möllu ja tegevust, aga iseasi on see, et nad tulid. Mis asi üldse on idee? Kirjandites võiks sellele vastata ilusa eestikeelse sõnaga "mõte". Aga sellisel juhul on ideed ju absoluutselt kõik! Kui ma mõtlen hetkel, et tahaks ühte ilusat õuna, siis see on mõte. Aga mõte võrdub ju ideega. Ma mõtlen, et küll on kastanid ilusad - idee. Ja tegelikult ei saagi öelda, et see on vale. Iga mõttevälgatus ja -sähvatus on midagi uut, vähemalt mingit moodi ja idee ongi pelgas mõte. Mu inglise-inglise sõnastikus on esimene definitsioon sellele sõnale muidu järgmine: a) suggestion or plan. Tihtipeale võtamegi me selle idee ainukeseks tähenduseks ja unustame punkti b: an undestanding, thought or picture in your mind. Aga täna sündiski mu peas pilti nähes arusaamine, millest edasi sündis mõte. Pikk eeljutt, aga kuidagi juhtus nii.
Ma pole vist kunagi märganud, kui palju erinevaid inimesi võib Tallinna kesklinnas kohata. Minu tänane rännak huvitavate inimeste keskel algas ühest erkroosade juuste ja sukkpükstega noorest tüdrukust. Jõudes Šnelli parki, märkasin ma esmalt pargi alumises osas, kohe tiigi ääres peesitavat kolme seltskonda, kui nii võib öelda. Kõigi näol oli tegemist noorte inimestega. Kõigepealt üks istuv paarike, seejärel sõprade punt ning seejärel kaks (või vahest oli neid rohkem) lesivat ja taevasse vaatavat noort. Edasi jalutades nägin ma seda, et kõik pingid tee ääres olid hõivatud. Ühel neist pinkidest istus kaks vanameest, kellega peatselt ühines ka vanem naine, teisel istus ema ja laps. Kusagil kaugemal kükitas noor modell lehekuhjas, valmis iga hetk viskama veel omasoodu hunniku lehti taevasse, et fotograaf temast ühe mõnusa sügisese pildi saaks teha. Möödunud ka neist, hüppasin tee pealt eest ära ratturilt, kes tõsiselt kihutades künkakesest alla sõitis ja seejärel silmapiirilt kadus. Vastkorrastatud staadioni keskel mängisid kaks poissi jalgpalli ning kaks tüdrukut jälgisid neid usinalt. Veidi eemal harrastas roosades dressides naine kepikõndi. Korvpalliplatsil käis tuline korvpallimatš. Ja kui ma pargist juba peaaegu tänavale tagasi olin jõudnud, nägin veel tanksaabastes gootipaari. Tegelikult on tõepoolest naljakas, kui erinevad me oleme ja mida erinevat me sellest sügispäevast võtame. Üks lesib murul, teine toidab linde, kolmas mängib sõbraga palli. Mina jalutan. Vahel vaatan, kuidas väiksed tüdrukud tänaval jooksevad ja meenutan aegu, kus tegin sama, siis vaatan üles ja näen kuldkollaseid lehti ning pisut ka päikese sära. Alles kodutänavale jõudes meenus mulle, et see kõik võib kunagi olla samuti pelgas mälestus, et varsti võib selline kaunis sügispäev muutuda vaid unistuseks ja seda kõike meie enda pärast. Aga samas jõudis mulle kohale, et selleks, et ka teistele see mõte kohale jõuaks, tuleks koledate piltide asemel, mis meie maailmaga varsti juhtub, näidata neidsamu kauneid pilte, näidata seda, mida pärast enam ei pruugi olla. Ilusad sõnumid jäävad alati kauemaks meie teadvusesse ning paremini meelde ning seega ka nende äravõtmine raputab rohkem.