Täpselt kuu aega tagasi sain ma kuusteist. Kaks päeva tagasi polnud sellest aga kuu möödas ning seega ei saa öelda, et ma pidasin oma sünnipäeva kuu aega hiljem. Loogika missugune. Tegelikult on päris huvitav, kuidas mu hilissuvisest sünnipäevast varasügisene sai. Peaaegu pool aastat tagasi kirjutasin ma, kui tore on see, et lähenemas on suvi. Kellele ei meeldiks suvi? Ajutiste asjade ja tunnete aastaaeg, vaheldus, puhkus. Sügis seevastu tähendab vana elu juurde tagasi pöördumist või vastupidi - uut algust. See tähendab vihma, langevaid lehti, kastaneid ja nende okkalisi koori. Jalutuskäigud, omaette mõtisklemine, kurvad aeglased laulud, vanemad mehed, kes sulle karjuvad "Sul on hea parukas", samas võib nende näolt välja lugeda vaid heasoovlikust ning lõõpimiselusti. Kunagi varem pole sügis nii hea tundunud. Nii nukker kui suvelõpp ka poleks, tegelikult on september üks lõpmata ilus kuu. Ja sellepärast polegi mul kahju, et ma oma sünnipäeva alles nüüd pidasin.

Laupäev algas hilja. Nautisin nädalavahetuse mõnusid ja magasin kaua, kaua, kaua. Kella üheks olin aga videolaenutuses riiulite vahel meeleheites head filmi otsides, mis kusjuures pole sugugi nii lihtne ülesanne, kui on vaja seitsmele inimesele meelepärane olla. Seejärel käisin ära Uue Maailma Tänavafestivali kirbuturul, kuhu mu ülisuure ÕM-i vihmavarjuga minna polnud hea idee, sest härra Tuulele meeldis see ka väga ja ta tegi mitu korda sellega igasuguseid toredaid trikke. Igatahes koju jõudsin ma läbimärjana. Kell viis, mida mina loen ametlikult õhtupooliku alguseks, jalutasin ma Balti jaama poole ja pistsin ühe kastani taskusse. Õigepea loksusimegi Karoliine, Kelli, Kaisa ja Pauliinaga rongis Pääsküla poole. Kõik tulid peale kusjuures erinevatest peatustest. Kelli muljetas oma rebastepeost, pannes meid kõiki nii mõndagi endist klassikaaslast uues valguses nägema. Kes oleks võinud arvata, et khkmkhkmkhkm on selline kunstiinimene? Jõudnud kohale, ootasime veidi. Kohale jõudis Leene. Ootasime veel ja seejärel veidike veel. Kui pärast pikka vaeva ja katsumusi Merka kohale jõudis, asusime "Matchstick Men"-i vaatama, mis oli Ameerika filmi kohta küllaltki hea. Õhtu kõige parem osa oli aga siis, kui meid oli vaid neli alles jäänud. Istusime köögis ja jõime teed ning õues oli juba pime. Kelli ja Merilin muljetasid taaskord ja kuigi nende jutud sisaldasid enamjaolt kainest olekust kaugelolevaid klassikaaslaseid ja üheteistkümnendikke, oli sellest hoolimata nii ütlemata õdus ja armas olemine. Siinkohal viide hetkel veel olematule Kalamaja gängile. Ja nii õhtu lõppeski.

Tänane päev polnud väga hea. Inglise keeles sain ma absurdse asja eest nelja ehk siis KUIDAS ma esitasin meie ettekannet. Numero uno: mul polnud midagi enamat just rääkida. Numero duo (itaalia keel pole minu ala): mis imevigureid ma klassi ees tegema oleks pidanud? Veel vahvam oli see, et me saime alles hiljem teada, et see hindeline oli. Pärast seda tuli plaksti keemia kontrolltöö, milleks ma päris palju oma ajast eile pühendasin, kuid ometi läks mul see küllaltki metsa, vähemalt enda meelest. Kuskilt kõrgemalt lendas alla üks jõud ja ütles mulle, et ma paneksin liiva (!) veega reageerima ja moodustaksin sellest happe. Minu poolest võib selle jõu ka rumaluseks nimetada. Ma jooksin igatahes päris kokku, kuna mõtlemiseks polnud aega, sest kogu aeg tuli ainult kirjutada ja kirjutada ja kirjutada. Great success, sealt läheb mu keemiaviktoriin ja hea hinne. Peale selle valdas mind täna ka totaalne Westu igatsus ja kurbus. Aga vähemalt ütleb optimismimull, et päike paistab, ilm on hea ja homne päev sisaldab vaid hüplemist jalgpalliplatsil ning kaugushüppekastis. Võimalik, et ka oma vana hea kooli külastust.


Sügiseste jalutuskäikude playlist:

1. Pearl Jam - Last Kiss
2. Pete Murray - Better Days
3. Phil Collins - Against All Odds
4. Pigeon Detectives - Romantic Type
5. Stereophonics - I Miss You Now
6. Sting - Englishman in New York
7. Stone Sour - Through The Glass
8. Tori Amos - A Sorta Fairytale