Ma oleks siia kirjutanud, kui tore tegelikult mu uus kool on ning sellest, kui hooliv ja armas mu uus klassijuhataja on. Ma oleks sellest kõigest kohe päris pikalt kirjutanud. Siis aga ütles mulle Pauliina, et üks meie vana tuttav tegi kaks nädalat tagasi enesetapu. Ma usun, et on arusaadav, miks kooliteemad enam nii olulised ei tundu.
Veider, kuidas me kunagi ei mõtle surmale. Alles siis paneme me seda tähele, kui keegi meie lähedastest sureb või kui sa kuuled seda juba oma uksele tasakesi koputamas. Napid pääsemised, imelised ellujäämised - ka siis märkame me surma - seda, mis on sama loomulik kui elu. Me kardame seda. Enda eest rääkides võib öelda, et isegi mina kardan seda mingil määral. Miks? Sest ma tahan elada. Nii palju on veel teha, nii palju, kuhu minna ja mille poole püüelda. Seega ongi hoopis hullem see, kui keegi endale ise käe külge paneb ning end tapab. See on neile, kes elada soovivad, mõistatus ja jääb alati selleks. Niiöelda naljatamisi mõeldud ja öeldud "ma tapan end ära, kui ma oma tahtmist ei saa" ei ole kunagi sügavama tagamõttega ja enamus ei mõtle seda kunagi päriselt, aga kui keegi seda siiski teeb ja sa juhtud teda tundma, siis seab see kahtluse alla päris paljud asjad. Alati on ju võimalik kuidagi pääseda, kuidagi tulla ummikseisust välja, võidelda. Praegu on mul pooleli Nick Hornby "A Long Way Down" paljude teiste raamatute seas. See räägib täpselt sellest samas. 4 inimest on enesetapu sooritamise äärel. Kõikidel juhtudel on ajendiks üksindus, elumõtte puudumine. Nende saatusekaaslaste näol leiavad nad aga enda elule uue mõte ja see hoiab neid elus. See raamat ei ole küll päriselu, kuid see näitab siiski, et alati on võimalik leida head ka kõige halvemas halvas.